Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kuhu nii välja jõuame?

UDO KNAPS,      23. oktoober 2013

Nagu meediast kuuleme-näeme, Eestis ei elatagi veel kõige kehvemini. Näiteks Moldovas pidavat juba kolmandik rahvast välja rännanud olema - riigist, kus maa on viljakam kui meil, loodus lõunamaisem kui meil, loodusannid lõunamaised. Paljud külad seal olla juba päris tühjad, alles jäänud veel vanurid ja vanavanemad lapselapsi hoidmas. Kogunisti nii: laps elab üksinda "õnnelikult" suures majakolakas ja välismaal töötavad vanemad saadavad regulaarselt talle elatusraha (?!).
 

Kui jätkusuutlik saab sellise skeemi järgi elades olla maailm meie ümber? Vastuse saamiseks ei pea me ootama enam sada aastat, piisab kümnestki, et tagajärgi nägema hakata...

Kuidagi väga tuttav tuleb see ette ka meile... Näiteks Valgast on samuti juba kolmandik lahkunud. Kui võrrelda meid Vahemeres uppunud põgenikelaevadega, siis ega palju enam vahet olegi. Meie kasuks räägib veel vaid see, et meie majanduspõgenikud ei pea riigist põgenema enam eluga riskides, nagu põgenesime stalinistide totalitaarse režiimi eest sõjaaegu, vaid istume mugavalt tiiburile ja suts! olemegi kohal!

Tahtmatult jääb mulje, et kas raudse eesriide langemise järel tekkinud teine äärmus - absoluutne vabadus - on ikka kõige jätkusuutlikum vabaduse variant? Või olemegi juba oma paremliberaalse üliõhukese riigi mudeliga jõudnud nii kaugele, nagu juhtus endale maise paradiisi ja heaoluriigi kuulsuse teeninud Rootsiga, kuhu nende ülepakutud sotsiaalse programmi peale hakkasid lõunamaadest põgenikevoorid tormi jooksma. Tagajärg - rootslased sattusid samade probleemide küüsi, millega puutusid kokku kunagi suure muulastetulva tõttu ka Balti riigid. Ja nüüd hakkasidki rootslased enda heaoluriiki ise koomale tõmbama, et pääseda sellest suurest illegaalide tulvast. Näiteks vähendati töötu abirahasid, sest töötud ei tahtnudki enam tööd otsida, kuna elasid abirahadest suhteliselt priskelt ära; lõpetati abikaasa surma puhul tema pensioni edasi maksmine abikaasale jne.



Kas Euroopa riigid mõtlevad ja annavad endale aru, mis juhtub siis, kui see illegaalsete paadipõgenike lõputu vool Euroopasse jääb kestma? On ju ainult ajaküsimus: aga kui nad jõuavad ka meie ikka tühjemaks muutuvale kodumaale? Või püüame seda vältida omaenda elu veel kehvemaks muutmise teel, et siia ei tahakski keegi enam kunagi tulla?



Vabandan veel ühe drastilise võrdluse pärast, mis tekkis suurkurjategija Hitlerit käsitlevat seriaali Tallinna Televisioonis vaadates. Kas mitte ei või tulevikus korduda sarnased konfliktid teistes riikides, nagu tekkis Hitleril juudi rahvaga, kelle osakaal kõrge iibe tõttu kasvas Saksamaal väga suureks? Eks see oligi ju ka üks peamine põhjus, miks juudi rahvas endale Palestiinas uue kodumaa Iisraeli lõi.



Arvan siiski, et neid kõiki pahesid saab vältida, kui riigid suudavad olla just nii "paksud" ja otsustusvõimelised, et mingilgi määral säiliks rahvusriikide tase suhteliselt optimaalse, kuid siiski piiratud muulaste suhtarvuga riigis, ja majanduslikult laiendaks inimkeskset sotsiaalset turumajandust, mis võimaldaks mingilgi määral ühtlustada rahva elatustaset riigis ning sellega vähendada majanduspõgenike lahkumist.



Tahaks loota, et äsjastel valimistel valikut langetades ka kõigele sellele meil mõeldi. Nende poolt, kes ärksamad ja kogu Eesti elu pärast vastutust tunnevad.



Lugupidamisega kõigi suhtes

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond.




Viimati muudetud: 23.10.2013
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail