Nädala juubilar RAHVUSRINGHÄÄLING 80

Peeter Sookruus,      13. detsember 2006


Kui ajaleht küsis minu mõtete ja tunnete kohta Eesti Raadio 80. sünnipäeval, jäingi mõneks ajaks mõttesse. Faktirohke juubeliloo asemel võiks rääkida Eesti Raadio kohast meie ajaloos.

Kui 1926. aasta 18. detsembril kell 18.45 algasid Eestis regulaarsed raadiosaated Kopli saatja kaudu, asus stuudio Tallinna vanalinnas ühes korteris aadressil Pikk 43. Järgmisel aastal koliti "Estonia" teatrisse, kus oli ringhäälingu kodu kuni Tallinnale traagilise 1944. a. märtsipommitamiseni. Viie aasta pärast jõuti oma tänasesse koju – Raadiomajja, Kreutzwaldi 14. See oli igati tasemel ringhäälingumaja, mille projekt valmis enne sõda, eeskujuks Euroopa parimate hulka kuulunud ringhäälinguhooned Saksamaal.

Raadio alal on meie kodused tegemised enamasti alati välja kannatanud võrdluse mujal Euroopas parimal tasemel tehtavaga. See pole tingitud meie rikkusest, vaid sellest, et raadiol on eestlaste jaoks olnud eriline koht, seda on enamasti teinud avarapilgulised oma ala parimad professionaalid ning rahvas on austanud ja armastanud oma raadiot. Ka rasketel aegadel.

Kõik totalitaarsed rezhiimid on peamises sarnased. Pärast omariikluse kadu 1940. a tahtsid korduvalt vahetunud võõrvõimud näha Eestis raadiot ainult riigi propagandamasina ühe mõjusa osana. Aga Eesti Raadio suutis selle rolli kõrval alati olla ka midagi enamat ja suuremat. Kui esimesed aastad arenes ringhääling rahvusooperiga samas majas, põimis see sümboli tähendusega asupaik raadiole läbi aegade püsinud tugeva seose meie rahvuskultuuriga. Eesti Raadio heliarhiivis on unikaalseid salvestisi ammustest laulupidudest, teaduse, kirjanduse, teatri ja muusika suurkujude esinemisi, riigimeeste ja politikaanide suurema või väiksema kaaluga ülesastumisi läbi aegade – kokku moodustavad need meie ajaloo kogu tema ehedas värvikirevuses.

Pole liialdus öelda, et Eesti Raadio hoidis, toetas ja arendas meie rahva kultuuri ja vaimu ka süngetel aegadel, oli vaimsuse kandja ka läbi võõrvõimu-aastakümnete. See tänuväärne roll peaks olema avalik-õigusliku ringhäälingu jaoks tähtis ka nüüd, mil elame avatud üleilmastuvas maailmas. Uute meediavormide kiire kasvu ja noorte inimeste meediaharjumuste suurte muutuste oludes muutub raadio koht. Oma rolli edukaks täitmiseks tuleb rohkem pingutada ja kiire arenguga kaasas käia. Kuid vaimsuse hoidmine, kultuuri edendamine, usaldusväärsus, lähedus kogu rahvale on eduka raadio jaoks olulised ka täna.

Eesti Raadiol on enamasti vedanud – tal on alati olnud häid tegijaid ja enamasti ka asjalikke juhte. Minu jaoks kerkivad ER ajaloost esile kaks suurt visionäärist raadiojuhti: Fred Olbrei enne sõda ja alles äsja lahkunud Aado Slutsk hilisemal perioodil. Vist pole liiast väita, et nende tööga pandi tugev alus rahva jaoks usaldusväärsele, arenguvõimelisele, visa vaimuga ja vaimsust hoidvale Eesti Raadiole.

Mäletan hästi, kuidas pärast 1980. a sügise kuulsat ER–ETV jalgpallimatshi asusid närvilised võimud murdma just Eesti Raadio visa vaimu ja vaimsust, mis neil päriselt siiski korda ei läinud.
Eesti Raadio silmapaistvast rollist laulvas revolutsioonis ja kogu meie taasiseseisvumisel on palju räägitud, kuid siiski näib, et see vääriks rohkem uurimist ja tähtsustamist. Raadiorahvas on alati olnud tagasihoidlik, kuid neil on, mille üle uhkust tunda. Võtkem kasvõi 1990. ja 1991. a. murranguliste kriiside aeg. Eesti Raadio kaudu kutsuti 15. mail 1990 rahvast appi – tõrjuma internatside rünnakut Toompeal. Eesti Raadio töötas ööpäev läbi äreval ootel jaanuaris 1991, kui Moskva korraldusel oli rünnatud ringhäälingumaju Vilniuses ja Riias ning oli hukkunuid.

Eesti Raadio oli ainus tollaste liiduvabariikide ringhääling, mis töötas 1991. a. augustimässu ajal katkematult edasi ning mida impeeriumimeelsete riigipöörajate väed ei suutnud hõivata või välja lülitada. Sajad vabatahtlikud inimesed Raadiomaja kaitsel neil päevil ja öödel oli parim tunnistus sellest, kui tähtis oli Eesti Raadio vaba töö oma rahvale meie iseseisvuse taastamise otsustaval ajal.

80-aastaseks saaval Eesti Raadiol on, mida mäletada, mille üle uhkust tunda ja on ka põhjust tänada rahvast, kes on läbi aegade hoidnud ja austanud oma ringhäälingut, mis on olnud koos temaga nii heal kui ka halval ajal. Loodan ja usun, et Eesti Raadio parimaid päevi ei tule otsida ainult minevikust ja suur osa raadio väärikast ajaloost on veel sündimata.
Suur tänu, palju õnne ja edu Sulle, Eesti Raadio!

Peeter Sookruus,
Eesti Raadio peadirektor 1989–1993 ja 1994–1997

Fotosid Ringhäälingumuuseumi kodulehelt:

Ringhäälingu esimene „hõbehall".

Eestisse ringhäälingu asutamise mõtte algatajad Aleksander Tamm ja Hans Oll-Reinson.

Ühine raadiokuulamine kujunes peredes lausa pühalikuks talituseks.

Riigi Ringhäälingu teadustajate stuudio.

Esimene naisdiktor Erika Veidenbaum.

Eesti oma raadiotööstuse esmikuid.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)