Nädala juubilar LEIDA LAIUS 85

Loomulikult vaadatakse siis filmi ka teravama kriitikameelega. Keegi olevat kunagi isegi öelnud: poliitika, aga ka lavastaja- ja dirigendiamet on vaid meeste pärusmaa – naised pole niikuinii võimelised selles suunas midagi asjalikku tegema, seepärast ärgu parem proovigugi. Ja tõesti, kui rääkida lavastaja- ja dirigenditööst, siis üks asi on olla näitleja või kunstnik, ning ennast läbi iseenda väljendada, ning hoopis teine asi oma loomingulisust teiste inimeste kaudu näidata. Selleks peab olema juhi mõtteviis ja iseloom ning piisavalt jõudu, et oma nägemust asjade kohta läbi suruda ning teised inimesed „oma pilli järgi tantsima” panna. Tõsi küll, jääb mulje, et vähemalt mõnel naisel tuleb see vaat et paremini välja kui meestel – on see nüüd emantsipeerumisest või siis sellest, et maailm ja inimesed koos sellega on muutunud.

Kuigi naispoliitikute arv hakkab varsti juba meeste omale järele jõudma, on naislavastajaid ja -dirigente ka täna teada vaid üksikuid. Ühel sellistest on täna 85. sünniaastapäev. 

Vaikse rahuliku kõnnakuga, rühikas, alati naeratav. Sellisena mäletavad endised kolleegid seda vaoshoitud naist, kes kunagi häält ei tõstnud – seda ei olnud ka tema kõigutamatu reputatsiooni ja raudkõva iseloomu pärast tarvis. Isiklikult minule, kes ma noormehena mõned aastad „Tallinnfilmis“ dekoratsioone ehitasin, jäi ta meelde just sellisena. 

Leida Laius sündis 26. märtsil 1923 Venemaal Kingissepa maakonna Horoshevo külas ja suri 6. aprillil 1996 Tallinnas. Kuigi alati naeratav, vaoshoitud ja sõbralik, jättes mulje inimesest, kes on enda ja ümbritsevatega täielikus sisemises tasakaalus ja harmoonias, oli terve tema elu täis vastuolusid ja kannatusi.

Tema ema, kellega Laiusel olid äärmiselt keerulised, kuid ülitihedad suhted, pärines Narvast, küllalt jõukate linnastunud eestlaste perest. Kõik teised sugulased olid aga venelastest talunikud. Isa tehti 1930-ndate lõpus kulakuks ning hukati vangilaagris.

Ühe endise näitlejanna mäletamist mööda, kes Laiusega palju koos töötas ja kellega olid tal ka küllalt lähedased isiklikud suhted, kuulus Leida nende inimeste, nende sõjaveteranide, hulka, keda võiks nimetada „ideelisteks”. Kes ei käinud oma ideid kellelegi pähe määrimas, kes ei etendanud parteikoosolekutel „printsipiaalsust”. Kes ei tagunud, suu vahus, vastu rindu ega nimetanud ennast viimaseks parteisõduriks, uue aja saabudes aga ei hakanud esimeste hulgas sinimustvalge lipuga vehkima ja rääkima sellest, kuidas ta oli kogu elu kommunistlikku parteid seestpoolt õõnestanud.

Nähtavasti tänu tema kompromissitusele polnud vähe neid, kes Leida Laiust üldse ei kannatanud, oli aga ka selliseid, kes teda lausa vihkasid. Sosistati, et omal ajal olla ta oma isast kui kulakust lahti öelnud. Valdava enamiku jaoks oli Leida Laius aga äärmiselt lahke, sõbralik ja pehme inimene.

Loomingus oli Leida Laiuse jaoks kesksel kohal naiseks olemine. Kõik tema lavastatud ja jäävalt Eesti kinolukku kinnistunud mängufilmid – „Mäeküla piimamees“, „Libahunt“, „Ukuaru“ ja „Kõrboja peremees“ – tegelesid just selle küsimuse lahkamisega. 1985. aastal koos Arvo Ihoga lavastatud noorsoofilm „Naerata ometi“ vaatleb seda eluvaldkonda natukene vähem, kuigi võib-olla on küsimus selles, et osatäitjad ei olnud veel päris naiseikka jõudnud. Kuid viimases filmis, „Varastatud kohtumine“, esitas ta oma küsimuse äärmise jõulisusega. Küsimuse: mil moel on naisel võimalik selles, suurelt ebaõiglases ja tinglikkusi täis meestemaailmas ellu jääda ning oma südametunnistusega mitte pahuksisse minna?

Leida Laiuse enese elu oli täis traagikat ja keerulisi suhteid ning viimastel aastatel tuli tal  tunda ka nälga – nii toidu kui ka tähelepanu puudumise pärast.

Üks suurim Eesti filmilavastaja suri peaaegu täielikus unustuses ja üksinduses, teenides leivaraha loteriipiletite ja labakinnaste müügiga. Vaat selline on vahel saatus…

 Teksti koostas IVARI VEE

Jaga |