Nädala juubilar RUHOLLAH MUSAVI HOMEINI 110

Homeini sündis šiiidi vaimuliku Mustafa Musavi peres. Tema isa tapeti šahhiperekonna palgatud mõrvari käe läbi siis, kui poiss oli veel väga väike. Seda peret loetakse põlvnevaks Muhamedi järglastest, šiiidi 12 pühast imaamist. Veresugulust Muhamediga tähistab  Homeini tiitel sayyed.

Juba kuueaastaselt hakkas Ruhollah õppima koraani ja pärsia keelt. Viieteistkümnendast eluaastast õppis ta Araki usukoolis ja alates 1918. aastast Qomi ülikoolis, kus esialgu tudeeris õigusteadust, kuid 1922. aastal otsustas spetsialiseeruda teoloogiale. 23-aastaselt hakkas ta juba ise õpetama islami õigust ja filosoofiat. Sel ajal alustas ta ka aktiivset poliitilist võitlust šahhirežiimi vastu. Seetõttu pandi talle  1930. aastal keeld töötada Qomi ülikoolis.

Põrandaalune õpetajatöö ning islamit äärmiselt olulisel määral rikastavate tööde kirjutamine suurendas Ruhollah' autoriteeti vaimulike silmis niivõrd, et 1950. aastal anti talle islami vaimuliku kõrgeim tiitel - ajatolla. Samas jäi Homeini 1963. aastani, mil temast sai šahhivastase opositsiooni liider, otsesest poliitikaelust kõrvale.

1963. aastal algatas šahh Mohammad Reza Pahlavi „valge revolutsiooni", mille eesmärk oli riigi moderniseerimine ja sekulariseerimine (ilmalikustamine). Läänelikus mõttes igati progressiivsete protsesside vastu oli eelkõige vaimulikkond.

Homeini, kes kutsus rahvast üles boikoteerima šahhi poliitikat ja „valget revolutsiooni", samal aastal arreteeriti. Ta viibis vangistuses kaks kuud, ent kuna tema vangistamine kutsus Iraanis esile suured rahutused, oli valitsus  sunnitud ta vabastama.

1964. aasta oktoobris astus Homeini avalikult välja Iraanis ameeriklastele eristaatuse andmise seaduse vastu. Šahhi lähikondlased soovitasid Homeini tappa, ent kui mõisteti, et see võib kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi, otsustati imaam lihtsalt maalt välja saata. Ta arreteeriti uuesti ja deporteeriti Türki, kus ta viibis alla aasta ning sõitis seejärel edasi Iraaki, šiiidi linna Najafi.  Iraagi diktaatori Saddam Husseini survel oli Homeini sunnitud 1978. aastal lahkuma Prantsusmaale.

1979. aasta algul puhkes Iraanis islamirevolutsioon. Katalüsaatoriks sai ajatolla poja Mustafa Homeini salapärane surm ja imaami aadressil ajakirjanduses ilmunud paskvill. Rahvas tuli tänavatele ja suurem osa naftatööstusest seiskus. Šahhirežiim pidas pärast seda vastu veel natuke üle kuu. 1979. aasta jaanuaris pühkis šahh koos perekonnaga Iraani tolmu igaveseks jalgelt. Kaks nädalat hiljem, 1. veebruaril 1979 saabus Homeini tagasi Iraani - 14 aastat kestnud pagendus oli lõppenud.

11. veebruaril lõpetasid šahhile ustavad väeosad vastupanu ja 14. veebruaril moodustati uus valitsus, mida hakkas peaministrina juhtima opositsioonijuht Mehdi Bazargan.

1979. aasta 30. ja 31. märtsil toimus Iraanis referendum, milles 98% rahvaküsitlusel osalenutest pooldas islamivabariigi loomist. Sama aasta detsembris võetigi vastu uus konstitutsioon. Õige peagi kuulutati välja Iraani Islamivabariik ning selle kõrgeimaks juhiks (rahbar) määrati Homeini.

Ilmalik võim jäi esialgu ilmikele - 4. veebruaril 1980 inaugureeriti Iraani esimeseks presidendiks Abolhassan Banisadr.  Aasta pärast president tagandati ning Homeini määras riigipeaks ajatolla Ali Hamenei, kellest hiljem sai Homeini järglane Iraani kõrgeima juhi kohal.

Homeini kehtestas  Iraanis äärmiselt jäiga režiimi. Moodustati tugev repressiivaparaat ja kehtestati karmid islamiseadused ning toimus poliitika, majanduse ja kultuuri islamiseerimine. Naistel keelati kanda teistsuguseid rõivaid, kui on moslemitele ette nähtud. Viidi sisse islami kohtusüsteem, mille aluseks said šariaad (islamiseaduste kogu) ja koraan. Algas võitlus vasakopositsiooni ja rahvusvähemuste organisatsioonide vastu.

4. novembril 1979 hõivasid ajatolla Homeini pooldajad USA saatkonna Teheranis ning nõudsid, et antaks välja Ameerikas eksiilis elav endine šahh Mohammad Reza Pahlavi, et tema üle saaks Iraanis kohut mõista. Vaatamata USA administratsiooni diplomaatilistele jõupingutustele ning ka ponnistustele pantvange relvajõul vabastada, päästes 52 ameeriklast koju alles 444 päeva möödudes, 1981. aasta jaanuaris, mõni minut pärast seda, kui Roland Reagan oli presidendiks saanud.

1980. aastal algas Iraagi-Iraani sõda. Iraak oli esialgu ründavaks pooleks, kuid Iraan kogus end kiiresti, ning seda eriti tänu oma paremale relvastusele. Iraagi presidendi Saddam Husseini kuulutas Homeini ketseriks, kes tuleb võimult kukutada. Sõda kestis 1988. aastani, mil riigid sõlmisid rahu, ilma et piirid oleks muutunud. Homeini jaoks olevat olnud sellele rahulepingule allakirjutamine sama raske, kui „tassitäie mürgi ärajoomine".

14. veebruaril 1989 andis Homeini välja fatwa (religioosse määruse), milles mõistis kirjanik Salman Rushdie surma tema teose „Saatanlikud värsid" eest. Siiani pole seda otsust suudetud täide viia, kuigi mitmed  radikaalsed islamiorganisatsioonid on tasu Rushdie pea eest tõstnud juba 2,8 miljoni dollarini.

Teiste riikide liidritest kohtus Homeini vaid Palestiina Vabastusorganisatsiooni juhi Yasser Arafati ning NSV Liidu välisministri Eduard Ševardnadzega.

Enne oma surma 3. juunil 1989 kirjutas Homeini toonasele NSV Liidu liidrile Mihhail Gorbatšovile kirja, milles selgitas, et Nõukogude Liidu probleemides on süüdi jumalavaenulik poliitika ning et seda riiki saab päästa vaid kogu rahva islamiusku pöördumine.

IVARI VEE

Jaga |