Kui kõrge on ühiste ideaalide hind?

PEEP PÕDDER,      16. aprill 2003


Sellel nädalal tähistab kristlik maailm oma kõige tähtsamat püha - läbi Kristuse ristilöömise ning ülestõusmise lunastatakse inimkonna patud. Tee lunastusele on vaevarikas ning paistab, et kordumas aasta aastalt, sajand sajandilt. Kas me võime igal järgneval ülestõusmispühal öelda, et oleme targemaks saanud, puhtamaks muutunud, kurja kahetsenud? Kolgata tee ei alanud iseenesest - Pühal õhtusöömaajal ütles Kristus ootamatult oma jüngritele: üks teist reedab mu. Kristus ei teadnud veel, kui odav saab olema ühiste ideaalide, uskumiste, kooskäidud vaevarikka tee ja sõbrakäe hind. Vaid kolmkümmend hõbeseeklit Juuda taskus.
Erakonnakaaslased küsivad minult pärast valimisi korduvalt: kas meid reedeti? Kas olid vaid tühipaljad sõnad Rahvaliidu juhtide kinnitused, et pärast toetushäälte saamist presidendivalimistel pöörab Eesti ajalugu uue lehekülje, kus aus töö ülendatakse, maaelu tõuseb tuhast, vanade elutarkus väärib austust ning noorte tegutsemisind leiab toetamist?
Saatuse tahtel viibisin minagi ruumis, kuhu enne presidendivalimiste teist vooru tulid Villu Reiljan ja Arnold Rüütel, saamaks Keskerakonna valijameeste tuge. Tuge, mille vajalikkuses keegi meist ei kahelnud. Kas ehk läigatas juba siis kellegi silmis hõbeseeklite pimestav valgus?
Ei, uskuge mind, ei! Selles usus on meil lihtsalt kergem elada.
Kaine mõistus tõrgub aru saamast, miks muutus üleöö Reformierakonna sõprus ja koostöövaim häbelikuks mahavaatamiseks ja raskesti arusaadavaks pominaks, kust kostis nii vabandusi kui eneseõigustust. Kas tõmbas Keskerakond koalitsioonis olles oma õla alt üheltki raskelt ja ebapopulaarselt otsuselt või joovastus peadpööritavast võidust Tallinnas? Kas me olime kehvad partnerid?
Kohe valimiste järel pöördusid keskerakondlased eelkõige iseenese poole, otsides põhjust erakonna sees. Seda enam, et meedia ja endised partneridki püüdsid meile üha tugevneva häälega "Kristust kätte näidata". Lööge ta risti, lööge ta risti, kõlas uueks ümbersündinud poliitikute kõnekoor. Reform+Rahvaliit said kokku 32 häält Riigikogus. Kui igaüks sai ühe seekli, kes olid need kaks, kellele hõbeseeklit ei jätkunud?
Keskerakonnale on juba omaseks saanud tugevneda raskustes, koondada read ja liikuda edasi, taaskinnitades ideaali Eestist, kus igal eestimaalasel oleks hea ja turvaline elada, kus igapäevane töö poleks mitte küüniline sõnakõlks "uuest poliitikast", vaid suuremad palgad ning pensionid, erivajadusi arvestav sotsiaalpoliitika, mille aluseks on majanduse tugevus ning kiire kasv.
Oma ideaale me ei jäta ja ei tohigi - 125 000 valijat ei mõistaks seda. Olla Juudas oma kindlameelsete ja truude valijate silmis on hirmsaim karistus, mida oskaksime ette kujutada. Keskerakonna toetajate arv on tõusnud aasta-aastalt ning saavutanud austustäratava suuruse. Just selles tulekski tõenäoliselt otsida meie endiste koalitsioonikaaslaste hirmu lätteid. Nii meile kui neile on selge, et Res Publica protestihääled hajuvad kohe pärast äratundmishetke, et "uue poliitika" tegijad suures osas vanad ja kahjuks läbikukkunud üritajad on.
Kelle rollis istuks Püha õhtusöömaaja laua taga linnapea, kes koha saamiseks päev enne kõrgesse ametisse asumist aateparteisse astub ning aadete integratsiooniameti sildi all mahamüümise eest tagandatuna kohe uue partei leiab, et teisele katsele minna? Kas pühal õhtusöögil pakutaks Daiwa nimelist suppi või murraks oma vannet üks kaheteistkümnest jüngrist, olles eelnevalt lubanud riigikontrolörina terve ametiaja jooksul ausalt ja ennastsalgavalt rahvast teenida, mitte aga vaid valitud ameti soodsaks väljavahetamiseks poliitilist profiiti koguda? Kuidas oleks selle jüngri nimi ja mis oleks seekliteks - vastuseisuta erastatud raudtee, krosside eest maha müüdud ja lagunenud kaugesõidu kaubalaevastik. Siin pole "uuest poliitikast" tagantjärele kahjuks abi.
Valesti saavad minust aru need, kes leiavad siit süüdistuse. Mina ei ole kohtumõistja, veel vähem karistaja. Süütunne saab olla vaid tegijas eneses ning selle olemasolu on juba piisav alge meelemuutusele. Ka minu mõtted Juuda otsingust ja näpuga näitamisest väärivad hukkamõistu, sest selle nädala kangelane ei ole mitte Juudas, vaid Jumala poeg, kes ei kaotanud usku inimestesse isegi risti Kolgatale kandes. See usk tagas talle igavese aujärje. Poliitikute aujärg ei ole nende suva, vaid kogu rahva usk ning austus. Ärge unustage seda.

KESKMÕTE:
Selle nädala kangelane ei ole mitte Juudas, vaid Jumala poeg, kes ei kaotanud usku inimestesse isegi risti Kolgatale kandes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)