Kuhu läheb tervishoid?

HARRY RAUDVERE,      03. aprill 2002




Et mõista tervishoiu seisu, meenutan lähiminevikku. Teen seda läbi isikliku kogemuse. Olen näinud ja omal nahal tunnetanud kõiki ümberkorraldusi, mis tervishoiusüsteem viimasel ajal läbi on elanud. Arvan, et oskan neile hinnangut anda.

3 osa
Algus 20. märtsi Kesknädalas

Riik ja kohalik omavalitsusüksus teostavad juriidilise isiku tsiviilõigusi ja täidavad tsiviilkohustusi oma asutuste kaudu. Seda kinnitas sotsiaalministeeriumile ka rahandusminister oma kirjaga 5-2610 09.01.96. Samas kinnitab rahandusminister, et tervishoiukorralduse seaduse § 24 kohaselt pea tervishoiuasutusi finantseerima riigieelarvest. Seega ei saanud haigla olla avalik-õiguslik juriidiline isik, vaid lihtsalt riigiasutus. Haiglatele kui riigiasutustele pidanuks laienema kõik seadused, mis kehtisid riigiasutustele, kindlasti ka riigiteenistujate ja riigieelarveliste asutuste töötajate tasustamise kord, mis reguleeris ministeeriumi valitsemisalas olevate asutuste töötajate tasustamise.

Haigla tehti tavaliseks äriettevõtteks

Tegelikult kaeti riigihaiglate ja kohalike haiglate kommunaal-, ehitus- ja remondikulud osaliselt nii riigi- kui ka kohalikust eelarvest, mis tulenes otseselt tervishoiukorralduse seadusest ning ka töötasufondiks kulutati hea tavana 50% kõikidest kuludest. Riigihaiglate haldusnõukogu roll piirdus eelkõige haiglate aastaaruannete ja eelarvete kinnitamisega, koordineeriti kallihinnalise aparatuuri soetamist, kooskõlastati suuremaid remonditöid ja kinnitati haiglajuhtide palgad.
Haiglad sõlmisid haigekassadega raviteenuste ostu-müügi lepingud ja iga haiglajuht majandas nii, nagu oskas. Selle mudeli järgi hakkasid haiglad tööle nagu tavalised äriettevõtted, kuigi seda avalikult ei tunnistatud. Hinnakujundamise metoodikast said alguse ebakõlad haiglate töös. Ravihindade kujundamine oli kaootiline tegevus ja määrav roll oli erialaseltsidel, kes pidid teadma, kuidas üks või teine hind kujuneb või kui palju tegelikkuses üks või teine asi maksab. Nii sai hinnakujundamise mehhanismi aluseks eelarvesse planeeritud rahamass, mis taandati voodipäevade arvule ja võeti appi Tambovi konstant (Tambovi konstant - arv, mis liidetakse või lahutatakse, millega korrutatakse, jagatakse või juuritakse saadud tulemust, saamaks vajalik tulemus), mille tulemusel saadi kas veidi kallim või oluliselt odavam voodipäeva ja protseduuri hind, just nagu parasjagu vaja.
Suuremates haiglates, kus säilis tsentraalne juhtimismudel, see mehhanism toimis. Ent haiglates, kus hakati rakendama "kliiniku" põhimõtet, kus näiteks sisearstid või kirurgid hakkasid tekitama haiglasiseselt omaette autonoomseid majandusüksusi, tekkis arstidel huvi hindade tõusuks. Kuna hinnakujundus oli usaldatud erialaseltsidele, hakkas surve huvitatud isikute poolt mõjutama hinnakomisjoni otsuseid. Näiteks radioloogiahindade hüppeline tõus ajal, mil dr Mardna oli sotsiaalministeeriumis hinnakujunduse juhtpersoon. Koostöös Eesti Radioloogia Ühinguga kinnitati uued hinnad, mis märkimisväärselt suurendasid haiglate teenimisvõimalusi ja riigi väljaminekuid. Sellesse aega kuulub ka odavate ja efektiivsete fluorograafiauuringute keelustamine, mis andis radioloogiatarvikutega äritsejatele täiendava turunishi.
Hindade tõstmise põhjusteks toodi kasutatava aparatuuri suur maksumus, meditsiinitöötajate madal palk vm. Ravimite hinnatõus asja oluliselt ei mõjutanud, sest haigekassa kompenseeritavate ravimite hulk oli suhteliselt tähtsusetu.

Mida kallim, seda kasulikum ravijale

Raviteenuste hinnakirja koostamisel oli oluline seada teenusele või protseduurile maksimaalselt kõrge hind, mis võimaldaks teha tööd oluliselt vähem, nõudes järjest suuremaid haigekassa lepingumahtusid. Raviteenuste ostu-müügi lepingu seostati haldusvastutuse lepinguga, sest väidetavalt oli haigekassa lepingus fikseeritud printsiip, et ühtegi abivajajat ei tohi jätta ravita.
Abivajajate hulk kujunes tegelikkuses suuremaks ja abi oli vaja anda tunduvalt rohkem, kui haigekassad kinnitatud hinnakirja alusel finantseeride suutsid. Nii tekkis olukord, kus paljud haiglad osutasid miljonite kroonide eest rohkem teenuseid, kui lepingumaht ette nägi.
Riigihaiglate juhtimisel võeti kasutusele süsteem, kus haiglat juhtis direktor ja ravitööd korraldas ülemarst. Sellest lähtuvalt nägi ka riigihaiglate põhimäärus ette, et nii direktori kui ka ülemarstiga sõlmib riigihaiglate haldusnõukogu ettepanekul töölepingu sotsiaalminister. Kujundati olukord, kus õiguslikult ei allunud ülemarst direktorile.
Haiglate juhtimist mõjutas ka vabariigi valitsuse 18. märtsil 1997. aastal vastu võetud määrus, millega tühistati haldusnõukogu moodustamise ja tegevuse aluseks olnud vabariigi valitsuse määrus. Kui seni täitis riigihaiglate haldusnõukogu riigi kui omaniku õigusi riigihaiglate suhtes, siis nüüd hakkasid riigihaiglad alluma otseselt sotsiaalministeeriumile. Riigihaiglate haldusnõukogu tegevuse lõpetamine tekitas haiglajuhtide seas palju segadust, ning suurem osa ei saanud aru, millest sellised muutused olid tingitud. Ainus, mis selgeks sai, oli, et riigihaiglate haldamise määrus jäi otseselt ette sotsiaalministeeriumi tollasele kantslerile Jaan Rüütmannile.

Minister kantsleri mõju all

Sisuliselt ei tundnud Riigihaiglate haldusnõukogu ega ka sotsiaalministeerium riigihaigla majandamise ega igapäevaprobleemide vastu huvi. Kui mõni haiglajuht viitsis välja töötada haigla arengukava ja selle esitada haldusnõukogule läbivaatamiseks ning kinnitamiseks, siis vaadati ja kinnitati. Kui ei viitsinud, ei juhtunud ka midagi. Kuigi haiglad on oma spetsiifikalt erinevad, on nende majandamises väga palju ühist. Kõik nad alluvad ühele majandamismudelile ja finantseerimispõhimõttele.
Raviteenuste hinnakirja muutused ja litsentseerimistest tulenevad nõuded hakkasid mõjutama haiglate majanduslikku olukorda. Kõik vähegi majanduslikult mõtlevad haiglajuhid hakkasid eelisarendama valdkondi, mille protseduuri või teenusehind lubas taotleda mahukamaid lepinguid haigekassaga. Kalli aparatuuri soetamise koordineerimise lõpetamine sotsiaalministeeriumi poolt põhjustas haiglate vahel lausa võidujooksu.
Murranguliseks osutus 1997. Aasta, kui sotsiaalministriks sai günekoloog Tiiu Aro, kes langes minister Toomas Vilosiuse kantsleri Jaan Rüütmanni meelevalla alla ning hakkas ellu viima dikteeritud poliitikat.
Esimene tõsine samm oli sotsiaalministri ettevalmistatud vabariigi valitsuse määrus nr 62, mis võeti vastu 18. märtsil 1997 ja millega lõpetati riigihaiglate haldusnõukogude tegevus. Samal ajal hakkas ka haiglajuhtidele selguma, et kommunaal-, ehitus- ning ka remondikulude katet sotsiaalministeeriumilt loota ei ole.
Haiglajuhtide ühisele pöördumisele õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja poole riigihaiglate finantseerimise küsimuses vastas õiguskantsler kirjas 25.04.1997, et riigi tervishoiuasutuste haldamine on vastavalt tervishoiukorralduse seaduse § 14 p 10 sotsiaalministeeriumi ülesanne. Sotsiaalministeeriumi kantsler Rüütmann vastas riigihaigla juhtidele oma kirjas 20.05.1997 konkreetselt, viidates vajadusele toetada mitte ainult riigi omanduses olevaid haiglaid, vaid kõiki raviasutusi. Haiglajuhi otseseks ülesandeks ja kohustuseks on majandamine, arvestades kõiki olemasolevaid ressursse.
Sellega pesi Rüütmann oma käed puhtaks ja hakkas haiglate rahadega toimima oma äranägemise kohaselt, millest annab tunnistust riigikontrolli peakontrolöri 17. mai 1999.a otsus nr 40-13/123 sotsiaalministeeriumi majandustegevuse kontrollimisest. Aktis p 2.3 kirjutatakse, et 1997. aasta riigieelarves tervishoiuasutuste kommunaal- ja remondikulude katmiseks ettenähtud rahast eraldati 26,3 miljonit krooni muude kulude katmiseks ajal, kui tervishoiuasutuste kommunaalkulud kaeti ainult osaliselt ning tekkinud võlgnevused on mõnel tervishoiuasutusel tänaseni tasumata.

Raha jgas üks mees

Võib ju küsida, mis puutus rahajagamisse Rüütmann. Igaüks, kes sel perioodil ministeeriumis käis ja majandamisküsimustega tegeles, teadis, et just Rüütmann oli mees, kes rahajagamist otsustas.
Riigikontrolli akt väärib erilist tähelepanu, sest mitu fakti ministri ja tema kantsleri käitumises viitavad kuriteo tunnustele. Loomulikult ei järgnenud riigikontrolli aktile pädevate organite poole pöördumist ega ettepanekut sotsiaalministeeriumi kõrgete ametnike vastutuse osas, sest peakontrolör oli Jüri Kõrge, kes aasta-poolteist varem täitis sotsiaalministeeriumi ülesandeid, korraldades koos ministeeriumi sisekontrolliosakonna juhataja kt Heino Vollratiga nõiajahti mittemeedikutest riigihaiglate direktoritele, kes oma majandamismeetoditega erinesid teistest haiglajuhtidest ja põhjustasid oma protestimeelsuse ning avaliku kriitikaga sotsiaalministeeriumi ametnikele tõelist peavalu ja kes vaatamata kommunaalkulude kärpimisele ning muudele takistustele suutsid arendada haiglat ning tõsta meditsiinitöötajate palka, unustamata seejuures ravikvaliteeti.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)