Poliitiline testament: Eestist, Euroopast ja maailmakorrast. Vabariigi Presidendi aastapäevakõnest 24. veebruaril 2016

 Aasta eest (Kesknädal 11.03.2015) esitlesin presidenditõe interpretatsioone aastapäevakõnedest 2009, 2013, 2014 ja 2015. Küsisin: millise „tõe“ kandja tõdede paljususele rajatud tänapäevases modernses maailmas president Ilves on? Vastus kumab värskes aastapäevakõnes kui poliitilises pihtimuses, kui testamendis rahvale ja maale, mille tolmu ta jalgelt eeldatavalt peagi maha raputab. Naasmaks ookeanitaguseile noorusmaile, tegelikule kodumaale.

 Presidendi märksõnadest paistab pessimismi. Samas ei saa eitada valitud tonaalsuse järjepidevust. Audit, mille ta esitab, seab tõsise kahtluse alla maailmas tervikuna, aga ka Euroopas ja Eestis tehtud poliitilised valikud – selliste valikute võimaliku ekslikkuse, perspektiivireitingu. Silma torkab neli teemaarendust: globaalne stabiilsus, Eesti ja Euroopa väärtusruum, regionaalsed julgeolekugarantiid, Eesti siseturvalisus.

 I – Globaalne stabiilsus.

Aastapäevakõnes 2014 tõstis riigipea kilbile teesi globaalsetest muutustest maailmas. „Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi“ – see oli tema sõnum. Aastal 2009 väljendus ta veel reljeefsemalt: loobuda võiks majanduskatastroofis süüdi olijate otsimisest, sest katastroofi juured asuvad laias maailmas. Ka päästa polevat midagi – väike Eesti ei saa ülemaailmses majanduskriisis midagi muuta.

 Värskes aastapäevakõnes avaldub veelgi dramaatilisem mõõde. „Maailm, Euroopa ja Eesti on taas jõudnud suurte muutuste lävele. Tänaseks on lugematuid kordi tunnistatud, et „Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine ei toonud enesega kaasa ajaloo head lõppu“. President tõdeb – „ajaloo kulgemises midagi ettemääratut pole“. Ja esitab kolm retoorilist küsimust: mis saab maailmast, mis saab Euroopast, mis saab Eestist?

II – Eesti ja Euroopa väärtusruum.

Aastapäevakõnes 2015 tõi riigipea esile väite „tõdede“ paratamatust paljususest tänapäeva maailmas. Selles kontekstis tõstatab ta dilemma Eesti põhiseaduslike alusväärtuste ja euroopalike tolerantsiväärtuste konfliktist. Taustaks on rändekriis. Ühelt poolt – „põhiseadus paneb paika Eesti väärtusruumi“, mille eesmärgiks on „hoida kaitsta ja arendada Eesti riiki, rahvast ja kultuuri“. Need on „meie punased jooned, mida me ei ületa ise ega lase ületada ka teistel“. Teiselt poolt – „sõjad Lähis-Idas ja Aafrikas, sealne rahvastikuplahvatus ja vaesus on ajanud massid rändama“. Rääkigem aga ka „70.000 eestlasest, kes 70 aastat tagasi põgenesid üle mere“. Rääkigem „ka neist sadadest tuhandetest idaeurooplastest, sealhulgas Eesti elanikest, kes siirdusid õppima, tööle või pere juurde Lääne-Euroopasse“.

 Kommentaariks – rahvuskesksus ja eurotolerantne kodanikukesksus ei oma ühisnimetajat.

 President esitab karmi valiku: kas lõivumaksmine põhiseaduslikele väärtustele või see, et „maksame vaba liikumisega Euroopa sees – õigusega, mida peame loomulikuks“. Ühtlasi lohutab ta, et „need tuhanded, kes meile igal aastal – nii juba aastaid – on immigratsiooni korras elama asunud – mahuvad kindlasti „punaste joonte“ sisse. Erinevalt kohalikust valitsevast parempoliitilisest eliidist tunnustab president muide sellisena ka nõukaaja sisserännet. Mis enesestmõistetav nii Vana-Euroopa arusaamadele kui ka Ameerika rahvuste „sulatusahju“ fenomenile.

 III – Regionaalsed julgeolekugarantiid.

Eesti võiks lõpetada „eneseupituse“, kui soovib garantiisid, – leiab president. Absurdirubriiki kuuluvat arusaam, et Eesti saaks olla neutraalne mini-Šveits Venemaa külje all. Põhiseadusliku Eesti kõrgeima esindajana rahvusvahelises suhtluses ja riigikaitse kõrgeima juhina teeb ta tõsiseid korrektiive varasemates optimistlikes prognoosides a la „liitlasvägede tulek alliansi piiririikidesse on vastus uuele reaalsusele“ (vt. aastapäevakõne 2015).

 „Olen mures,“ ütleb ta. „Kardan, et praegune pagulaskriis võib viia Euroopa Liidu – Eesti turvalisuse ja julgeoleku ühe samba – lagunemiseni.“ Euroopa rikastel riikidel on villand vaeste „uusliikmete“ pretensioonikusest, ütleb ta läbi lillede. Sama olevat ka NATO-ga. „Kui Itaalia ja Saksamaa „maksavad solidaarsusest kinni meie suveräänse õhuruumi puhtuse“, siis nõuavad nad põhjendatult solidaarsust ka seal, kus ise võiksime solidaarsed olla,“ ütleb ta.

 Lisaksin – logistiliselt on ameeriklastest üksi Eesti „rinderiigiks“ muutmisel vähe, seda võimaldaks vaid Atlandi-ülene solidaarsus. Kas ka see säilib või hoopis laguneb, seda näitab lähitulevik.

 IV – Eesti siseturvalisus.

Sisejulgeolek on tavainimese igapäevane toimetulek. Aastapäevakõnes solidariseerub president peapiiskop Urmas Viilma karmi hinnanguga Eesti moraalsele sisekliimale, kus puuduvat sallivus, hoolivus, kaasamine ja armastus ligimesevahelistes suhetes. President seob moraalse vastutuse indiviidi eest esmakordselt võimutasandiga: „Me ei tohi leppida mitte ühegi kaotsiläinud inimesega, iga edukalt ümberõppinu ja uue töökoha saanud töötu on meie kõigi võit,“ ütleb president, kutsudes üles arutlema palgavaesuse, hariduse tuleviku jm sotsiaalpoliitilise taristu üle.

 Võrreldes varasemaga, kus presidendihärra möönis, et hakkamasaamiseks tuleb pensioniiga drastiliselt tõsta või pensionäristaatus üldse kaotada, ning kutsus igaüht üles „võtma personaalne vastutus, riigile lootmata“ (aastapäevakõne 2014) – on tegemist progressiga.

Lahkuval

(nii ametist kui ka arvatavasti ametimaalt) presidendil on varasemaga võrreldes kahtlemata kergem anda ausaid hinnanguid. Mis on aga poliitilise testamendi sisuks? Mida ta pakub neile, kes jäävad ja tulevad?

 Esiteks, tehkem uutmoodi! Loobugem orja- ja okupatsiooniaja mentaliteedist ning ka postkommunistliku riigi kuvandist.

Küsiksin – kui euroriiklus on tupikusse jõudmas ja sealne väärtusruum vastandub rahvuslikule paleusele, kust siis otsida uut mudelit? Kas USA-st, Hiinast, jälle Venemaalt?

 Teiseks, kas konserveerime end või avame? Kas oleme kartlikud või julged?

Küsiksin – millest me end konserveerime? Kas rahvuspaleusest? Milleks kogugem julgust – kas euroopalikuks tolerantsiks või amerikanistlikuks kosmopolitismiks? Sest selles sisaldubki valik enesesse sulgumisest ja avanemisest.

 Kolmandaks, olge julged ja ettevõtlikud! „Avatus teeb Eesti suuremaks, väiklus aga väiksemaks.“ Näen juba, kus Eesti lükkab eeskuju ja tööga ülejäänud Euroopat 21. sajandisse, tegemaks seda konkurentsivõimeliseks kiiresti muutuvas maailmas. Ütleksin – ajupesu tipp-pilotaaž.

Presidentuuri 10 aastat mattis lõplikult maha võimaluse Eestile olla ida-lääne-suunalise vahendaja tulusas rollis. Väike-Šveitsi idee mattis riigipea maha oma äsjases aastapäevakõnes. Tuleviku-Euroopa sünnikodu roll – tule taevas appi! Selleks jääb ka Onu Sami abist väheks, rääkimata tänasest reaaliast – Tapal resideeruvast USA ratsaväedivisjonist.

 Neljandaks, jõupoliitika ausse! Teerullipoliitika mitte vaid opositsiooni suhtes, vaid ka koalitsioonisiseselt! Valitsuse toimimisviis on muutunud lubamatult aeglaseks, nõrgaks, otsustamine võimatuks. Enamustahe konsensuse asemel! – ärgitab riigipea. Siit jääb vaid sammuke, ja olemegi taas Pätsu „vaikivas ajastus“.

 Tundub, et „ameerikaliku managementi aeg“ Baltikumis hakkab läbi saama. Kui Eestis oli niiditõmbajaks raadio „Vaba Euroopa“ (klassikalise hübriidsõja asutus CIA vastutusalas) maailmavaatelise karastusega Toomas Hendrik Ilves (riigipea aastatel 2006–2016), siis Leedus USA sõjaväeluure-kogemusega Valdas Adamkus (riigipea aastatel 1998–2003) ja Lätis Kanada taustaga USA globaalmilitaarse poliitika (Iraagi invasioon) äge toetaja Baltikumis Vaira Vike-Freiberga (riigipea aastatel 1999–2007).

 Millisele suurvõimule orienteerub Toomas Hendrik Ilvese järgne Eesti riigipea?

 [esiletõste] Presidentuuri 10 aastat mattis Eestile lõplikult maha võimaluse olla ida-lääne-suunalise vahendaja tulusas rollis.

 [fotoallkiri] ILVES KÕNELEMAS: Kuid millisele suurvõimule orienteerub Ilvese-järgne Eesti riigipea? - küsib vasakpoolne ekspoliitik Tiit Toomsalu.

TIIT TOOMSALU, president Ilvese poliitiline retsensent

Jaga |