Poliitiline kunst: PAABEL 2000+

HEIKI KONGI,      30. oktoober 2002




Urmi Reinde
Pärnus Tartu Ülikooli kolledzhis avas disainer Heiki Kongi poliitilis-filosoofilise värvi ja vormi isiknäituse PAABEL 2000+.
Heiki Kongi on tallinlane ja seepärast küsisin, miks just Pärnus? Pärnu on tore linn, vastab Kongi. Et miks mitte Pärnu.
Keegi, kes Heiki Kongit tunneb, ütleb, et mees ei tahtnud näitust Tallinnas teha, sest Tallinn pole hea linn, on liiga lähedalt seotud võimu ja rahaga, et Tallinn on südametunnistuseta linn ja et Tallinn ei sobi kindlasti vaimseks kirgastumiseks. Võibolla koguni Tallinn polegi enam Eesti linn, hoopis külm ja klaasistunud, abstraktne ja süüdimatu eurolinn.
Ühesõnaga, Tallinn pole miski õige linn, ja sellepärast tuli poliitiline kunstinäitus üles panna märksa helgema linna Pärnu ühes vaimukeskuses. Iga eksponaadi juurde kuulub jutustav tekst, mis antakse raamatuna külastajale kaasa, ja sa võid selle panna kodus riiulisse teiste raamatute kõrvale.
Heiki Kongi nimetab end Eesti elu suhtes kõrvaltvaatajaks. Kuigi on aktiivne kunstitegija. Minu arust pole väga tavaline, et üks kunstnik on ühtaegu hakanud kirjanikuks, filosoofiks ja isegi kirjastajaks, ning teeb seda kõike läbi poliitilise vaatenurga. Minu arust on tavalisem, et meie kõrgem kultuurieliit on poliitelust kõrvale tõmbunud. Keegi midagi ei arva, hinnanguid ei anta. Nagu oleks kõik asjad riigis korras ja midagi häirivat, mille kohta isikuline (autoriteetne, võitlev) positsioon sisse võtta, ei ole.
Heiki Kongi jaoks siiski on. Eesti, see on tema jaoks midagi valusat, midagi käestlibisevat. On olnud kogu käsiloleval iseseisvusajal. Kuni selleni välja, et esitan tollel Paabeli-näitusel Kongi mõttemaailmast inspireerituna endale küsimuse: võibolla oleme enda jaoks tõelise Eesti juba maha matnud?

Poliitilise filosoofia diaininäitus on Pärnus lahti kuni 16. novembrini.


Maailm on katastroofiliselt muutumas ja selle peamiseks põhjuseks on intensiivtootmise tekitatud tagajärjed. Intensiivtootmine on suure osa inimühiskonnast eemaldanud loodusest ja ähvardab seda katastroofiga. Ameeriklaste terroriloosungi põhjuseks on tegelikult majandustegevuse pidurdumine. Seoses looduslike toorete lõppemisega intensiivtootmisriikides ja turu ääretu küllastumisega nende riikides on nn arenenud riigid sunnitud haarama võimalusi. Veel säilinud toorainega ja tühjade turgudega maades püütakse oma tootmist üle viia suure tooraine ressurssidega riikidesse, kus on võimalik hõivata ka odav tööjõud. Ameerikale on pinnuks silmas kõik islamimaad, kellel on suurimad naftavarud maailmas. Samas võiksid nad olla ka suured turud.
Kui meenutada ajalugu, siis olgu mainitud, et intensiivtootmine sai alguse Saksamaalt 1907. a firmas AEG. Tooraine ja turu jagamine on põhjustanud rohkem kui ühe sõja eelmisel sajandil ja tundub, et põhjustab veelgi. Intensiivtootmist võib lühidalt iseloomustada kolme fraasiga: intensiivne tooraine tootmine, intensiivne toote tootmine ja intensiivne toote müük. Need kolm intensiivtootmise komponenti ongi põhjuseks kogu sellele võitlusele, mis maailmas praegu toimub. Häireolukord kas või ühega nendest komponentidest põhjustab majanduslikke ja poliitilisi katastroofe, mis võivad viia sõjani.
Tulles tagasi väikeriigi - Eesti - juurde, peab kurvastusega ütlema, et et need looduslikud väärtused, mis meie territooriumil olid suhteliselt hästi säilinud võrreldes Euroopa intensiivtootmisriikidega, hakkavad kaduma või müüakse võileivahinnaga omakasupüüdlikel eesmärkidel maha. Joogivesi on muutunud paljudes maades defitsiidiks nr 1 (meie nn Tallinna Vesi müüdi inglastele). Üheks tarvitatavamaks ja nõutavamaks materjaliks maailmas on paber. Meil aga suleti tselluloosivabrik väga tõestatavatel põhjustel ja nüüd on teed avatud tselluloositoorme ehk puidu väljaveoks. Metsamaterjal kui toore mööbli- ja ehitustööstusele on lõpukorral. Raudteedest ja oma energeetikast püütakse lahti saada, oma rahvast toitnud põllumajandus ei suuda seda väikest rahvast enam kuidagi kartuligagi varustada.
Oma riigi tööstusest pole vist midagi rääkida - ei meenu enam ühtegi kergetööstusettevõtet - Kreenholmi manufaktuur, Sindi ja Pärnu linavabrikud, Marat jne, Kommunaarist ja metsatööstusest rääkimata. Päris lootusetu on vaadata Tallinna vanalinna rajatavaid klaastorne, mida on kõik noore ja meiega võrreldamatu kultuuriga riigid - Ameerika, Austraalia jne - täis. Kui Tallinnal on ühena vähestest Läänemere riikidest ette näidata originaalis säilinud vanalinn 12. sajandist, siis peaksid nii poliitikud kui ka linnaisad külastama Pariisi, kus kolmkümmend aastat tagasi hakati rajama uut linnaosa De Fansy. Tolleaegne Pariisi linnapea esitas nii poliitikutele kui ka arhitektidele ultimaatumi - igaüks, kes püüab vana Pariisi rikkuda oma klaasputkadega, riputatakse Eiffeli torni otsa (Pariis põles 15. sajandil maha, seetõttu on seal säilinud arhiktektuur mõneti noorem kui Tallinnas.) Ometi peavad prantslased oma vana Pariisi sedavõrd pühaks ja puutumatuks, et isegi klaasist Piletikassa ja sissepääsu ehitamist Louvre'i sisehoovi peeti arhitektuuriliseks kuriteoks. Taolise suunavõtu Prantsusmaal tingis vajadus serveerida Pariisi kui huvitavat turismilinna ja luua imago ühest huvitavamast kultuuripealinnast Euroopas. See on ennast ka õigustanud - tänapäeval külastab aastas Prantsusmaad 68 miljonit turisti, mis tähendab, et Prantsusmaal ei pruugiks üldse tööstusriik ollagi: ta teeniks ainult turismilt oma tulu ära. Kui maailm on muutnud tööstusmaades oma looduskeskkonna talumatuks, siis hakkavad turistidele meeldima maad, mis on ürgse ja loomuliku looduse säilitanud. Eesti võiks olla üks neist.
Tundub, et mõttetu on rääkida arengufilosoofiast ja tulevikust, kui strateeegilisi valdkondi on juhtima asunud nende valdkondadespetsiifikat, teooriat ja praktikat absoluutselt mittetundvad inimesed. Ilmselt on karjerism või avantürism nii paljudele pähe hakanud, et on kadunud igasugune vastutusvõime riigiameti kohtadele trügijatel. Võimalik, et kõige kokkuvõtvamaks näiteks ühise eesmärgi, sotsiaalse vastutuse ja sünergia puudumisest on selles väikeses riigis vohav poliitiliste parteide rohkus ja sellest tulenev üha suurenev ühiskonna lõhestatus ja lootusetus Eesti kui rahvusriigi säilimise osas. Riigi rahakoti juurde pääsenutel näib olevat üks ja ainumas mure - kuidas raha kadumist ilusasti nimetada, et jääks aatelise ja ausa inimese mulje.
Eesti rahvas on igasuguste vallutajate ja rõhujatega harjunud. Näib, et harjutakse ka oma rahvusest pättide ja varastega. Parseldajad püüavad tagajärjed Euroopa Liitu sokutada, käed puhtaks pesta ja ajaloo uttu kaduda.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)