Kinnikiilunud valitsus ja ühiskonna suukorvistamine

Kriisiolukordades on valitsusparteid varemgi rullinud oma jutupunktidega juhtumi detailid ühtlase kihina laiali laiemale tasapinnale – riikluse alustaladele, julgeolekule, rahvusvahelisele mainele jmt. Isegi kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras tõttas Vao majapõlengut seostama liitlaste motivatsiooniga meid kaitsta. Poliitilises debatis on juba iga teema tugevalt julgeolekuline: euro, Kreeka abipakett, energeetika, Ida-Virumaa, Vao, EKRE, Keskerakond, põlevkivi, seakatk, piimandus, haridusreformid.

Sõjavadin on valitsusele parim poliitiline kilp. Reformierakonna ja IRL-i issameie on kogu aeg sama: kui te ei kuuletu meie poliitilistele, s.t võimulolijate, hoiakutele, siis tuleb Vladimir Putin isiklikult ja võtab kõik ära. See ongi kogu meie nn poliitilise stabiilsuse võti. Arutelud on sihilikult näilised. Julgeoleku vastutustundetu sidumine kogu päevapoliitikaga on meie tegelikku julgeolekut rängalt nõrgendanud. Põhiprobleem pole isegi selles, et igapäevase riigielu mõistliku korraldamise kõik mehhanismid on sellega efektiivselt tasalülitatud. Julgeoleku sellise lörtsimise tulemusena on tuimestatud ka ühiskonna võime ära tunda meie tegelikke julgeolekumuresid.

Iseseisva kaitsevõime teemat päevakorda ei võeta, kuna Kaitseministeerium koos poliitilise seltskonnaga pakatab rahulolust. Rahvusvahelised kiidukõned „2% SKT-st riigikaitsele!“ on uinutanud ka ärksamad pead. Sõjast lobisevad paljud – aga varjendid, rannikukaitse, sidesüsteemid ja õhutõrje on ikkagi välja arendamata. Madallende näitavad USA hävitajad püüavad julgeoleku mõistele veel sisu anda, kuid reaalsust ei suuda nemadki moonutada.

Oma sõnul parempoolse valitsuse võimetus elulisi riske maandada (eelkõige pean silmas rahva taastootmisega seonduvat) näikse lahendatavat pealepressiva pagulaslainega. Kas peaksime avama Lähis-Ida konfliktide tagamaad ja leidma ka Eestist poliitilisi vastutajaid, tehtud vigadele kaasakiitjaid?

Kinnikiilunud ühiskonda näitab see, kuidas Tallinna Sadama korruptsiooniskandaal ei too võimuladvikule kaasa korralikku puhastust, vaid hoopis vastupidi – poliitrebane Kristen Michal ise hakkab avalikkusele ümberkorraldusi lavastama! Toomas Ilves märkas leeki Vao külas, aga puhastustuld nn võimueliidis riigipea ei nõua

Midagi on pildil tõesti valesti. Tundub, et riigi igas tähtsas institutsioonis on „poliitilised juhtmed“ sisse istutatud, et kriisiolukorras otsi vette peita. Meie haldusaparaati pole võimalik korruptiivsetest võrkudest korralikult puhastada enne, kui kauaaegseid võimulolijaid pingile istuma ei saadeta.

Kust leida restardiks väge? Sotsist peaminister koos Vabaerakonna, Keski ja EKRE-ga toonuks kindlasti jõulisi muutusi. EKRE-st uue tondi joonistamine pole sisukas, sest Timo Soini näitas Soomes valitsusse minnes, et ka värvikad isiksused saavad täitevvõimu juures hakkama.

Teine lahendus oleks muuta Reformierakonna juhtkonda. Praegu sammub Reformierakond poliitilise isolatsiooni poole – selleks soovib neile head teed juba üle kahe kolmandiku tervest ühiskonnast.

Õnneks pole eestlased niisama pehkinud ja koltunud kui end imetlevad reformierakondlased. Kindlasti vallandub jääkeldrites ja arvamusfestivalidel kogetu millalgi positiivseks ja tegusaks energiaks. Plats puhtaks!

KESKMÕTE: Praegu sammub Reformierakond poliitilise isolatsiooni poole.

JAANUS KARILAID, Riigikogu liige

Jaga |