Kas Eesti läheb Jaapani või Nauru rada?

Meil sureb päevas 5–6 inimest alkoholisurma, Naurus on sedaliiki ohvrite arv veidi suurem, kümmekond. Siiski ei ole seal alkoholiga midagi tegemist, sest saareriigi kohutavaim häda on diabeet, mille juured ulatuvad poolteise sajandi taha. Sugulasabielude suur arv tingib ka pärilike haiguste laia leviku.

 Naurulased uskusid rahapesijaid ja kaotasid oma rikkuse

1990. aastate keskel juhtus Nauruga samasugune lugu, mis oleks juhtunud meiegagi, kui oleksime uskunud Angottit ja teisi raudtee-erastajaid ning kui kaks Eesti parteid poleks oma allkirjakogumise kampaaniaga otsustavalt sekkunud raudtee erastamisse.

Austraalia rahapesijad, mõni neist takkajärgi isegi „väikeriikide hirmuks“ kutsutu, soovitasid informeerimata naurulastele fosforiidikaevanduste arendamiseks olematuid riiulifirmasid. Naurulased olid siis rikkad. Neile kuulus näiteks Melbourne'i kõrgeim pilvelõhkuja. Nad garanteerisid riiulifirmade hiigellaene, ja pidid pärast ise maksma 100 miljonit dollarit rahva raha – niisama.

Ebaõnnestumiste rida ajas Nauru keskpanga pankrotti. Seda panka püütakse elustada tänapäevani. Ehkki Nauru ärimeeste käes võib Austraalia dollareid ikka näha, kaupleb lihtrahvas põhiliselt toiduainetega – nagu Ukraina näljahädalised või töötatöölised Suure Depressiooni tööbörsisabas. On olnud pikki perioode, mil Naurul pangast sularaha üldse välja võtta ei saagi.

 Meie fosforiidirahad jäid Eestisse

Eesti majandus baseerub valdavalt allhanketöödel – midagi Euroopagi mastaabis arvestatavat Eesti ei tooda. Naurulased seevastu andsid ära oma saare keskosas paikneva fosforiidi, elades selle toel 25–30 aastat jõukalt. Meie oma fosforiiti ei ole ära andnud. „Eesti Fosforiidi“ (EF) raha jäi Eestisse ja kanditi erinevatesse pisiaktsiaseltsidesse, mis võimaldasid EF-i juhtidel iseendiga tehinguid teha. Kuid sellele vaatamata jäid meie fosforiiditööstuse rahad vaieldamatult Eestisse.

Naurul läks täide postkolonialistliku riigi õudusunenägu. Austraalia ettevõtted ammendasid selle ülipisikese piirkonna fosforiidivarud ja lasid rahadega jalga, olles andnud riigikese looduskeskkonnale arvestatava põntsu. Küll mitte letaalse ehk surmava, aga arvestatava ikkagi.

Vastutasuks pakkusid Rohelise Mandri poliitikud Naurule sõjapõgenike ja immigrantide rehabilitatsioonikeskust, kus kohalikud tööd said. Nüüd ei ole seal enam sedagi. Kes vähegi saab, Naurust ka lahkub. Nukrad saatuslikud sündmused juhtusid riigis, kus 96% rahvast on kirjaoskajad, kus kõik juhid läbi aegade on olnud kõrgelt haritud ja kus samuti tihti räägiti „teadmistepõhisest majandusest“ nagu meil.

 Mis juhtub, kui majandus kokku kukub?

Ekvaatoril asuval Naurul ja külmal Eestil on veel üks huvitav ühisomadus. Teatavasti toodavad Eestis välisfirmad meie odava tööjõu pealt kasumit, kasumimaksu aga maksavad oma emamaa raharinglusse, sest Eesti seadused on ettevõtte tulumaksu välistanud.

Nauru seevastu reklaamib ennast maksuvaba paradiisina: registreerid oma firma Mikroneesia saarekesel ja võid maksuküsimise koha pealt mureta olla. Mõistagi hakkavad naurulased sinu käest nõudma „regulatsioonitasusid“, mille suurus lähenebki juba maksudele, aga ükskord ka see jama lõpeb. Siis hakkabki firma elama maksuvaba elu. Naurulased ise teenivad vähe sellest, et nad on töölisteks Vaikse ookeani piirkonna rahapesuköögis. Nii saavadki välisfirmad kasumit nii meilt kui ka neilt.

Väikese Nauru pealt saame näha, mis hakkab juhtuma Eestis, kui meie majandus kokku kukub. Meie jõuluturg oleks siis eriline: kuldsõrmuse eest hakkab saama loomaliha, siidsukkade eest saaks ehk banaane.

 Jaapanlastel on ajud, Eestil...?

Võiks ju küsida: kuhu mujale saabki väikeriik jõuda, tal ei ole  ressursse? Jaapanil polnud samuti toormeressursse, kuid nüüd on tal kõik olemas. Ajusid on vaja. Lisaks on tarvis veel õige suurusega tulumaksu, soovitavalt progresseeruvat. Vähendada tuleb virtuaalraha osakaalu, kehtestada ettevõtte tulumaks. Kui vaja, võtta laenu.

Naurulased vältisid laenuvõtmist (nad jagasid seda oma parematel päevadel ise). Laenuga oleks õige reklaami- ja turustamisstrateegia korral suudetud palju korda saata. Oleks välja töötatud suurepärane reklaamikampaania. Mitte muidugi labane „Tere tulemast Naurusse!“, teretav loosung, mille juures meie nutimehed paar aastat vaeva nägid ja üle kümne miljoni huugama panid, vaid näiteks – „Puhkus otse ekvaatoril!“. Nauru akvatooriumi läbib ekvaator tõesti meetritäpsusega.

Siin on juttu olnud Naurust ja Eestist, ent loosungi Welcome to Estonia puhul peaks hakkama kõnelema kolmandast kuulsast maast — Kilplast. 14 miljoni kroonine Welcome meenutab kangesti kilplaste ettevõtmist oma maja maha põletada, et sellest pahategija kass kätte saada.

AARNE RUBEN, kolumnist

 [fotoallkiri]  TRÖÖSTITU VAATEPILT: Okeaanias Mikroneesia saarestikku kuuluval Nauru korallisaarel kaevandatiu pikki aastaid fosforiiti. Pidu sai läbi ja saarekese majandus näeb nüüd välja sama masendav kui fotol kujutatud fosforiidikaevandamise järgne maastik. Kas Eestit ühendab Nauruga sama saatus?

Jaga |