Leevakul tantsiti ja tehti kõvasti tööd!

HEIMAR LENK,      11. juuli 2007


"Täna õhtul on Leevakul tants!" Nõnda hüüti üle Leevaku küla kuuskümmend aastat tagasi. Samamoodi kõlas ergas tütarlapsehääl Võhandu jõe kaldal jaanipäeva eel, kui vabaõhulavale jõudis lustakas lavastus Eesti esimesest komsomoli löökehitusest – Leevaku hüdroelektrijaamast. Etendusele oli kutsutud ka omaaegsed töökangelased, keda kolmanda põlvkonna noored harrastusnäitlejad nüüd laval kehastasid. Oh seda äratundmisrõõmu, mälestuspisaraid ja vastuseta jäänud küsimusi: kas tõesti siis oligi see nii...

Vaid vähestel õnnestub oma ammumöödunud noorust ja iseennast ükskord veel teatrilaval kohata. Leevaku vanarahva jaoks see õnn naeratas. Viiel vabaõhuetendusel näidati nende elamise lugu kõigile. ﾜle saja kohaliku isetegevuslase ja veel hulk külarahvast lõi kaasa suures teatritükis „Jõujaam", milles meenutati 1947. aasta sündmusi kodukohas. Tollal taastati ühistöö tulemusel Leevaku hüdroelektrijaam, mille saksa sõdurid 1944. aastal taganedes õhku lasid.

Komsomoli esimese löökehitusena sai Leevaku tuntuks üle kogu Eesti.

Smuul kirjutas Leevaku ajalukku

Suurema kuulsuse tõi Juhan Smuuli kirjutatud poeem „Järvesuu poiste brigaad", milles ehitusele sõitnud noored omaenda nime all ajalukku jäädvustati. Brigaadi kuulus ka hiljem luuletajana tuntuks saanud Paul Haavaoks. Tema kirjutas ehitusest jutustuse „Eelkarastumine". Need kaks raamatut kokku annavad värvika pildi sõjajärgse Eesti noorsoo elust ja unistustest. Nii nagu tänased noored, ihkasid nemadki uut ja põnevat. Brigaadi poisid sõitsid kodukülast kolmekümne versta taha ja leidsid enda jaoks uue maailma.

Lavastuses on Järvesuu poisid värvikalt välja mängitud. Tööd nad suurt ei oska, kuid tantsivad hästi. Krahmavad tüdrukuid ja käivad saunas, võtavad viina ja peavad elu üle aru. Huvitav, et koju tagasi nad ei kippunud. Nii väga meeldis külapoistele suurehitus ja maailma nägemine. Etendus lõpebki nukra stseeniga, kus Järvesuu poisid autokasti ronivad ja teele asuvad – komsomoli kutsel uuele löökobjektile. Nad sõidavad Harjumaale, ehitama Laitse raadiojaama, mille mastist kogu sõjajärgse aja Eesti Raadio kesklainesaatjat kuulsime.

Üks tollastest sõitjaist, brigadir Viktor Kaarna, oli ka etendust vaatamas. Leevakul elas ta Smuuliga ühe katuse all, seejärel sõitis Laitsesse. Ehitas raadiojaama valmis ja jäigi sinna saatjamastide kõrvale elama.

Elavad kangelased esireas

Väärikamad neist istusid punase loosungiriidega kaetud pinkidel. Nemad tulid vaatama iseennast. Kas on nad laval samasugused nagu elus sai oldud? Siis, kui „suur kodumaa" Oktoobri 30. aastapäeva tähistas ja elektrijaam käima pandi.

Näiteks Leevaku löökehituse legendaarne juhataja Andres Ojasoo, üks etenduse peaosalisi, jälgis näitemängu suure huviga, kord sündmuste käiku rõõmsa naeratusega heaks kiites, kord tegelikult juhtumata juhtumite üle pead vangutades. Kas oli siis nii, nagu laval mängiti? Ojasoo vastas mulle, et mõnda asja olevat päris täpselt näidatud. Tema arvates oleks võinud tööd rohkem näha olla, sest seda tehti Leevakul kõvasti. „Tsementi oli vähe, ei jätkunud," meenutas ta. „ﾕpetasin siis poistele vana tarkust, et mida rohkem segad, seda kõvem segu tuleb, ja tuligi." Tõepoolest, voolujaama seinad on tänini uhkelt püsti ja ootavad uute turbiinide sissetoomist. Viinavõtmist olevat tükis jälle liiga palju. Niisugust joomist nagu tänapäeval siis Leevakul ei teatud, muhelesid lavatüki-kangelased omakeskis.

„ﾄrge pikalt pahased olge!" kirjutab kavalehel tüki autor Jan Rahman, pidades ajaloolistes sündmustes osalenuid silmas. Lavastaja Raivo Adlas rõhutas, et tegemist on ju teatriga, mitte dokumentaaljutustusega. Ja seda mõistsid kõik, kes neil õhtuil maalilise Võhandu kaldale näitemängu tegema ja vaatama tulid.

Partorg Haugas olla prototüübist natuke sõjakam, töödejuhataja Ojasoo jälle pehmem välja kukkunud. Kuid publik võttis nii Peeter Sibula kui ka Uno Nagelmaa meisterliku mängu suure aplausiga vastu. Juhan Smuul, kes oma poeemiga Leevaku noored igaveseks ajalukku kirjutas, mõjus Manivald Paulsoni kehastuses igati tõetruu luuletajana.

Teatrit tegi kogu küla

Uskumatu, millega Leevaku rahvas hakkama sai. Ta pani ajaloo uuesti elama. 1947. aastal sai ju voolujaam kord juba valmis. Nüüd, kuuskümmend aastat hiljem kõlas jälle partorg Haugase vali käsk: „Litsu nuppu!" Ja töödejuhataja Ojasoo litsus. Iljitshi lambike süttis Leevakul uuesti – jaam andis taas elektrit. Seda võisid nüüd ahmida kogu küla, Räpina vald ja Põlvamaa kaugemadki paigad...

Etenduse tegemine liitis kohalikku rahvast samamoodi kui jõujaama taastamisel.

Kavalehel avaldatakse tänu paljudele sädeinimestele, kes „Jõujaama" ilmaletuleku nimel vaeva nägid. Külavanem Vello Kasearu ja külaliikumise aktivist Miia Kasearu, projektijuht Marge Trumsi ja veel õige mitmed. Eraldi nimetatakse Leevaku külarahvast. Tõepoolest, lisaks konkreetseile osatäitjaile olid veel niisugused tegeleased nagu külalapsed ja talumehed, metsavennad ja külatüdrukud, ja isegi nimeta pull (seda mängis lehm Maasik). Lavalt käis vist küll läbi üle saja esineja. Asja õnnestumise nimel kaasalööjaid oli aga palju kordi rohkem.

Nii nagu Leevaku hüdroelektrijaam, nii sündis ka vabaõhuetendus „Jõujaam" kogu siinse rahva ühisest energiast. See ongi see uus külaliikumine, millest muidu pikki loenguid loetakse ja seminare peetakse. Et kuidas ikka küla elama panna. Leevakul saadi sellega ima konverentsidetagi hiilgavalt hakkama.

[fototekstid]
KAKS PEATEGELAST: Etendust esireast jälginud Leevaku ehituse kunagine töödejuhataja Andres Ojasoo andis sõbralikult käe näitleja Peeter Sibulale, kes kehastas töödejuhataja kunagist kolleegi partorg Haugast.

TRIBÜÜNILE ASTUSID: Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri, kes saabus kohale tsikliga ja tõi kaasa partei keskkomitee tervituse objekti valmimise puhul; partorg Haugas, kes plaksutab; noorkirjanik Juhan Schmuul, kes on prillidega; tööde ülemjuhataja Ojasoo, kes pioneeride eeskujul saluteerib.

KAS OLEME NEED MEIE? Kangelased Viktor Kaarna, Karl Plado ja Teodor Tobreluts oma noorust lavalt nautimas.

KOMMUNISTLIK NOOR: Piret Kägol on kõik, mis eeskujulikule komnoorele kohane: pilotka, viisnurk, käsi sõbralikuks tervituseks püsti.

LEEVAKU TÜDRUKUD: Rõõmsad näod ja sitsikleidid, täpselt nagu pärast sõda moes oli.





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)