Skandaalne e-hääletus tagasivaates

Märksõnadeks võtaksime „demokraatia baasmudel ja poliittehnoloogiad“, „rahvusvahelis-õiguslikud ja põhiseaduslikud kriteeriumid“, „seadusandliku legitimatsiooni vaevad ja valud“.

Demokraatia baasmudel ja poliittehnoloogiad

Elektroonilise hääletuse üks massipsühholoogiliselt kandev tala on mäng elektoraadi teatud osa (peamiselt uue põlvkonna) „mugavustsooniga“ kodanikukohuse täitmisel. Poliittehnoloogiliselt on eesmärk osalusprotsendi kasvatamine valimistel –  näiliselt seega demokraatiaprintsiibi tõhustamine.

Kuid kas ikka on? Osalusprotsent ei ole ju oluliselt kasvanud. Küll on e-valimised tõstnud virtuaallävimise fännajate kui teatud ühiskondliku segmendi osakaalu valimistel. Valijate üldarvus on kasvatatud alles kujuneva elukogemusega elektoraadi osakaalu, kes nn mugavustsoonist eeldatavalt ei väljukski kodanikukohust täitma ja kes kujundavad valimiseelistusi nn „puusalt tulistades“. Käitumismallideks sobivad tele-show-tehnoloogiad a la Eurovisiooni lauluvõistlus või laulusaade „Su nägu kõlab tuttavalt“.

Tulemuseks on elukogenuma ja ühiskonnakriitilisema segmendi eemalejäämine valimistest nii objektiivsetel (ühistranspordi ahenemine) kui ka subjektiivsetel („minu hääl nagunii midagi ei loe“) motiividel.

Rahvusvaheline õigus, põhiseaduslik alusmüür

E-valimiste emotsionaalseks vundamendiks on „virtuaalsus“ valikute tegemise psühholoogilise mootorina, mis aga ei ole parim lahendus tõsiseltvõetavate tulevikuotsuste langetamisel. Tahteavalduse objektiivsuse garantiiks valimistulemuste tõsiseltvõetavusel ei ole hetkeeufooria (kas valimistel Reformierakonnale antud hääled on sisuliselt tõsiseltvõetavad, kui napp aeg hiljem toetusprotsent järsult kukub?).

Valimiste tõsiseltvõetavaks alusmüüriks saab olla vaid õiguslik legitimism, mis väljendub nii rahvusvahelises õiguses kui ka meie enda põhiseaduses. Valimistele, mida rahvusvaheline avalikkus saab käsitleda legitiimsena, ei kehtesta parameetreid ei kohalik võim ega „rahva tahe“– olgu see nii populaarne kui tahes. Asjakohased kriteeriumid on kehtestatud rahvusvahelis-õiguslikes alusaktides.

Valimisi käsitlevalt on selliseks dokumendiks ÜRO „Inimõiguste ülddeklaratsioon“ 1948. aastast ja „Rahvusvaheline pakt  kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta“ 1966. aastast. Need sätestavad valimiste legitiimsuse kriteeriumidena „üldise ja võrdse valimisõiguse salajase hääletamise teel“ (vastavalt artiklid 21.3 ja 25.1.b).

Seejuures jätavad kõnealused aktid võimaluse viidatud printsiipide rahvuslikke tavasid arvestada ja kohaldada. Lubatakse rakendada teisi samatähenduslikke vorme, mis tagavad hääletamisvabaduse.

Eriti olulisena rõhutaksin „võrdsuseprintsiibi“ rakendust – sh paberhääletuse ja elektroonhääletuse võrdsustamise lubatavust.

Sellised tõlgendused ei saa olla poliittehnoloogilise konjunkturismi objektiks. Fundamentaalsed rõhuasetused on võimalikud vaid põhiseaduslikus korras. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 60 täpsustabki „võrdse valimisõiguse“ staatust ja käsitleb seda „ühetaolisena“. Puudub igasugune kahtlus selles, et meie valimisseadusega lubatud „kirjaliku ja elektroonilise hääletuse“ meetodid, aga ka eelhääletuse süsteem, millele on juhtinud oma artiklites tähelepanu Ando Leps, ei haaku PS paragrahvis 60 sisalduvaga. Vaatamata sellele, et nii on „mugav“.

Poliittehnoloogilise huvi asetumine seadusandlikust legitiimsusest kõrgemale on ühiskondliku praktika alailma korduva kogemuse kohaselt nagu kolme veretilga andmine kuradile. Kui korra juba andsid, ei pääse ka edaspidi.

Kui taasiseseisvunud Eesti esimeses valimisseaduses tehti kõnealune kahetsusväärne erand „kirja teel hääletuse“ seadustamisega (vajadusega kindlustada kodanike komiteede liikumisest välja kasvanud erakonnale „Isamaa“ emigratsioonis elavate väliseestlaste hääled), siis eelhääletuse ja elektroonilise hääletuse ellukutsumise tingis vajadus „mugavustsooni“ ära kasutada „neoliberaalse vaba inimese“ propaganda präänikuna. Kõnealuse „ühetaolise elik võrdsuse“ põhistusena esitatud vorm on kaugel sellest, et rääkida hääletustingimuste põhiseaduslikust „ühetaolisusest“. Sest selline „ühetaolisusprintsiip“ ei  pruugigi laieneda kogu elektoraadile, vaid tugineb grupiidentiteedil, kus piisab, kui e-hääletajad saavad elektrooniliselt hääletada ja paberhääletajad omatahtsi.

Seadusandliku legitimatsiooni vaevad ja valud

Virkko Lepassalu artikkel „Võimu kindlustamine: kas 2005. aastal pandi Reformierakonna eestvõttel toime e-riigipööre?” ajalehes Pealinn andis väärtuskonfliktile tagasiulatuva mõõtme –  kuidas põhiseadusvääne alguse sai ja kuidas uuenduslikku reformi põhjendati? Kas tegemist oli poliittehnoloogilise võimuvõtuga? Kuivõrd üksmeelne oli seadusandja oma otsustes?

Alustuseks niipalju, et tegemist oli tõepoolest reformierakondliku projektiga, mille nii valitsusse kui ka parlamenti tõi tolleaegne justiitsminister Märt Rask ning mis sai alguse 2001. aastal. Seejuures ei olnud tegemist kitsalt Riigikogu valimiste, vaid hääletussüsteemi enda totaalse reformiga.

Praktiliselt üheaegselt toodi seadusandjale otsustamiseks eelnõud: rahvahääletuse seadus; Riigikogu valimiste seadus; kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seadus; Euroopa Parlamendi valimiste seadus. Kõigi nende seaduste oluliseks elemendiks oli e-hääletuse ellukutsumine, millele tehti tõsist kriitikat nii põhiseaduskomisjonis (juhtivkomisjon) kui ka Riigikogu täiskogus.

Tagasivaatena: eelnõude seadustamisel toimis Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonivalitsus, mistõttu Keskfraktsioon hoidus oma partneri algatuse blokeerimisest. Vastustasid selle aga põhiliselt Rahvaliidu fraktsioon ja allakirjutanu Tööpartei esindajana koos fraktsioonikaaslastega.

Lõivumaksmine poliittehnoloogilistele ambitsioonidele

Ütleksin, et tänased Keskerakonna probleemid e-hääletuse kontekstis on suurel määral lõivumaksmine koalitsioonipartneri Reformierakonna ettenägelikele poliittehnoloogilistele ambitsioonidele.

Reformistist minister Rask kõigi nelja valitsuseelnõu algatajana põhistas kõnealuse „revolutsioonilise pöörde hääletussüsteemis“ eelkõige väidetega sellest, et „elektrooniline hääletus kui tehniline lahend ei muuda toimivate hääletusprintsiipide olemust, see on tehniliselt ja programmiliselt tagatud ning eelnõu tagab kaitse valija vägivaldse mõjutamise eest hääletamisel väljaspool valimisjaoskonda“ (rahvahääletuse seadus).

Valik olevat selles, kas „me oleme kaasaegsed, kas me anname õigusliku aluse selleks, et edendada elektroonika võidukäiku, või oleme tagurlikud ja ütleme: ei, me sellega ei tegele; elektroonilisele hääletusele üleminek olevat üldine tendents ja Eestil polevat põhjust häbeneda oma infotehnoloogilist tasandit ja teistel sabas sörkida“ (Riigikogu valimise seadus).

Vastuseis e-hääletusele tulenevat ühe või teise erakonna suundumusest, mis sõltub erakonna liikmete vanuselisest koosseisust – e-hääletusega minevat kindlasti kaasa valijate noorem põlvkond (kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus); tegemist olevat areneva valdkonnaga, millega tegelevad kõik Euroopa riigid; e-hääletus ei olevat eraldi printsiipidel rajanev hääletuskord, vaid konkreetse isiku tahte väljaselgitamine elektrooniliste abivahenditega (Euroopa Parlamendi valimise seadus).

Suures osas tuli ministril „oma sõnu süüa“ juba eelnõu menetluslikus faasis, rääkimata tänaseks kujunenud arusaamast asjade tegelikust olemusest.

Vastates Riigikogu saalis esitatud küsimustele, oli ta peagi sunnitud tunnistama, et uue hääletussüsteemi elektroonilise turvalisuse kallal tuleb veel töötada, mistõttu võiks selle juurutamise edasi lükata 2005. aastale; et „vägivaldse mõjutuse“ vältimiseks on loodud võimalus teistkordselt hääletada klassikalisel kujul pabersedeliga, jättes samas käsitlemata „rahumeelset kaaperdusvõimalust“ välistavad garantiid; et maailmas tervikuna oleme siiski vaid ainuke ja esimene, kes sellise süsteemiga on valmis riskima; et eesmärgiks on teatud vanusegrupile hääletuseeliste andmine.

Endiselt jäi minister seisukohale, et tegemist on „konkreetse isiku tahte väljaselgitamisega elektrooniliste abivahenditega“, mitte aga põhiseaduslikult kinnistatud võrdsuseprintsiibi, „ühetaolisuse printsiibi“ revideerimisega. Eelnõu 771 SE lugemisel 19. septembril 2001 jäi Rask jäigalt seisukohale, et „üks asi on printsiip, teine asi on selle asja tehniline korraldus ja meetodid, kuidas seda läbi viiakse. Kui elektrooniline hääletus on tehniliselt ja programmiliselt tagatud, et inimene saab oma vaba tahet väljendada, sõltumata kellest iganes, siis on see õige. Üks meie valimissüsteemi tehniline lahend ei muuda printsiipide olemust, küll aga tuleb tagada, et need printsiibid oleksid täidetud“.

Eesti – maailma ainus „e-tiiger“

Nüüd võime tõdeda, et oleme endiselt ainus „e-tiiger“ maailmas. E- hääletust ei peeta turvaliseks, selgelt on tegemist Eesti põhiseadusliku korra moonutamisega – puudub hääletustoimingu  põhiseaduslik „ühetaolisus“, ei ole leitud kriitikavaba turvalisust tagavat programmeeringut häkkimise või süsteemse kuritarvituse elimineerimiseks, üha enam levib valimistel kontrollimatu nn „pehme hääle kaaperdus“, mille ere näide oleks 90-aastaste „hääletuslik virtuaaltaidlus“.

Jääb lisada, et siinse kirjutise autor esitas kõigile neljale seaduseelnõule e-hääletust vastustavad muudatusettepanekud. „Riigikogu valimise seaduse“ puhul sidusin need 17 korral põhiseaduse rikkumisega, kutsudes ülejäänud 100 parlamendiliiget „austama toimivat põhiseadust“.

Tulutult! Põhiseaduslikkus ei läinud korda ei justiitsministrile, ei Riigikogus enamuse moodustanud võimukoalitsioonile, ei tolleaegsele sotslikule ja isamaaliitlikule parlamentaarsele opositsioonile, kelle silme ees terendusid uued poliittehnoloogilised võimalused häältega manipuleerimiseks.

Groteskne, kuid kirjeldatud kontekstis ilmekas oli reformierakondlasest riigikoguliikme Rein Voogi repliik populaarset kinofilmi „Viimne reliikvia“ tsiteerides: „Mitu korda me peame ühte ja sama meest maha hääletama!?“ (s.t maha lööma).

Sellele repliigile kõlab minu stenografeeritud vastus: „Meil on  tänase  päeva jooksul olnud võimalus juba 15 korda tappa Eesti Vabariigi põhiseadust.“

Ka toonase vastvalitud Vabariigi Presidendi (Arnold Rüütel) jättis põhiseaduslikkus külmaks – esitatud taotlus põhiseadusega vastuoluline seadus välja kuulutamata jätta jäeti vaikivalt tähelepanuta.

Esiletõste

Poliittehnoloogilise huvi asetumine seadusandlikust legitiimsusest kõrgemale on ühiskondliku praktika alailma korduva kogemuse kohaselt nagu kolme veretilga andmine kuradile.

Esiletõste

Tänased Keskerakonna probleemid e-hääletuse kontekstis on suurel määral lõivumaksmine omaaegse koalitsioonipartneri Reformierakonna ettenägelikele poliittehnoloogilistele ambitsioonidele.

Jaga |