Kuhu läheb tervishoid?

HARRY RAUDVERE,      10. aprill 2002




Et mõista tervishoiu seisu, meenutan lähiminevikku. Teen seda läbi isikliku kogemuse. Olen näinud ja omal nahal tunnetanud kõiki ümberkorraldusi, mis tervishoiusüsteem viimasel ajal läbi on elanud. Seepärast arvan, et oskan neile hinnangut anda.

Nii kirjutasin avalikult Sotsiaalministeeriumi kantsleri kirjale nr 1-5/892 20.05.1997. a vastuseks, et paljude haiglate makseraskuste põhjus on ministeeriumi suutmatus tervishoiureformi läbi viia. Juhtisin tähelepanu, et raha kasutatakse läbimõtlematult ning haiglad tihti dubleerivad teineteist samas regioonis. Ja mitte ainult ei dubleeri, vaid ka loovad uusi osakondi.

Igale protseduurile reaalne hind

Viitasin raviteenuste hindade ebaadekvaatsusele. Tegin ettepaneku, et raviasutus kujundab ühtse metoodika alusel enda jaoks igale teenusele reaalse hinna ja kaitseb seda sotsiaalministeeriumi hinnakomisjonis. Komisjonis osaleksid peale meedikute ka sõltumatud majandusala inimesed, kes suudaksid anda objektiivse hinnangu erinevatele hinnakujunduse komponentidele.
Nii oleks selgunud ka ebaefektiivselt majandavad haiglad. Raviteenuste omahinnad erinesid haiglate lõikes oluliselt, ning haigla majandamise seisukohalt poleks olnud oluline, palju saadakse ühtlustatud ja fikseeritud/litsentseeritud ravikvaliteedi korral haigekassalt raha, vaid hoopis see, palju igal konkreetsel juhul ravi maksma läheb ning mis kulutusi tehakse.
Ettepanekut arutlusele ei võetud. Sotsiaalministrite T. Aro ja E. Nestori sotsiaalset õiglustunnet said tunda kõik vabastatud endised riigihaiglate direktorid ja ülemarstid, kes oma töölepingus garanteeritud õiguste eest pidid ministeeriumiga aastaid kohtut käima, et lepingujärgset kompensatsiooni saada.

Tervishoidu suunab vaid raha

Tänapäeva tervishoiukorralduse kaose algatajaks või vähemalt tugisambaks pean endist sotsiaalministeeriumi tervishoiu asekantslerit dr Arvi Vaske. Tema 7. novembril 1997 korraldatud Eesti tervishoiu konverents teenis küll kõike muud kui normaalset ja tasakaalustatud tervishoiureformi.
Arutamiseks toodi neli ettepanekut, mis puudutasid perearstide süsteemi loomist, haiglavõrgu arengusuundi, haigekassa otsustava ja juhtiva rolli kujundamist ning ministeeriumi juhtimise ja koordineerimise efektiivsuse suurendamist.
Sissejuhatuses märgiti, et kaasaegne tervishoiusüsteem on suunatud kulude kasvule, ning nõukogude aegsete administratiivsete võtete asemel on uus ja võimsam vahend - raha. Odav ja efektiivne polikliinikute süsteem tuli lõhkuda lihtsalt sellepärast, et temas nähti nõukogudeaegset ravimudelit, kuigi inimesed olid harjunud ja usaldasid polikliinikus käimist.
Perearstinduse rakendamise ja suure propageerimise tingis eelkõige asjaolu, et ka dr Arvi Vase abikaasa oli perearst. Pearaha süsteemi rakendamine, nimistute koostamine ning perearsti muutmine füüsilisest isikust ettevõtjaks ei ole kindlasti esmatasandi arstiabi kättesaadavust parandanud. Esmatasandi arstiabi on muudetud äritegevuseks, kus perearsti sissetulek sõltub eelkõige oskusest majandada. Pole siis harvad juhud, kus kiire ja tõhusa ravi asemel pidurdab perearst õige raviprotsessi algust, sest tal puudub võimalus analüüside tegemiseks, mille tulemusel ei ole võimalik panna diagnoosi ja alustada ravi.
Haiglate ja haiglavõrgu ümbertegemisel läks olukord veel segasemaks.

Käivitati võimalikest kalleim haiglasüsteem

Kui perearstinduses kehtis vähemalt mingigi kontseptsioon, siis haiglate puhul ei suudetud formuleerida isegi elementaarseid mõisteid. Eesmärk oli suunata haiglate tegevus mitte kasumi teenimisele, vaid inimestele põhiseadusega tagatud avalike teenuste osutamisele. Haiglate majandamine lubati lahutada parteipoliitikast ja haiglates pidi hakkama toimima turumajanduslik juhtimismudel?!…
Leiutati seisukoht, et kui muuta haiglad äriühinguteks, siis on see täiendava surve tekitamine tervishoiukulutuste suurendamiseks ja tähendaks sisuliselt Ameerika tervishoiumudeli käivitamist, mis on kalleim tervishoiukorralduse mudel maailmas.
Kuid samas konstateeriti nii kohalikus omavalitsuses kui kõrgemates võimuorganites kompetentsuse puudumist haiglate juhtimisel, mille tulemusel ei peaks haiglad olema munitsipaal- või riigiasutuse staatuses. Tehti ettepanek muuta haiglad sihtasutusteks, mis võimaldaks haiglate suhtes käivitada turumajanduslikke juhtimismehhanisme. Sellega tehti algust kalleima ja äri seisukohalt kõige parema haiglasüsteemi kujundamiseks, mis on tänapäeval ka teostunud, andes võimaluse kitsal ringil ärimeestel rahva tervise arvel rikastuda.
Uus idee tugevdada haigekassa otsustusfunktsioone ja muuta ta tervishoiu ostustrateegia kujundajaks, tähendas otseselt loobumist sotsiaalministeeriumi juhtivast rollist tervishoiustrateegia väljatöötamisel. Kuigi ministeeriumi ülesandeks jäi selgitada tervishoiuteenuste vajadus nüüd ja tulevikus, siis piltlikult öeldes pidi ministeeriumile jääma konstateerida vaid seisukoht, et tervishoiuteenus on vajalik, sest rahvas on haige.

Ravihindu dikteerib haigekassa

Täna on perearstisüsteem rakendunud, uus tervishoiuteenuste korraldamise seadus vastu võetud, ning selles on kinnistatud 1997. aastal püstitatud eesmärgid. Perearstikeskused töötavad, haiglad on liidetud, moodustatud on aktsiaseltsid ja sihtasutused, haigekassa dikteerib hindu ja lepinguid, määrab, kes tohib tervishoiuteenuste turule tulla, kes mitte ja lähtub oma töö korraldamisel raudselt Parkinsoni seadustest, neile kuulub siis au ja kasum. Sotsiaalministeeriumil jääb üle ainult paaniliselt otsida raha, mida kalleim tervishoiukorraldusesüsteem neelab, talle jäävad vaid maksud ja võlad. Ministeeriumist on lahkunud ja asunud sihtasutusi juhtima need persoonid ja erialaliitude liidrid, kes on otseselt kujundanud haiglate eraõiguslikuks muutmist.
Soov mitte lahendada keskastme meditsiinitöötajate palgaprobleeme on järjekordne manööver, tõestamaks üldsusele rahanappust, ajal kui haigekassa majandamiskulud on ületamas igasugust loogilist piiri ja kulude suurusjärku silmas pidades võib tõdeda, et selline haigekassa on loodud eelkõige eraõiguslike huvide kaitseks ning funktsionääride lahedaks äraelamiseks.
Seega on meditsiinikorralduses küpsemas klassikaline revolutsiooniline situatsioon, kus ühed ei saa ja teised ei taha. Korduvalt on avalikkuses kõlanud küsimus, mida teha, kuidas minna edasi.

Riik on oma kohustustest loobunud

Ei ole enam tervishoiusüsteemi, kus riik ja kohalikud omavalitsused esinevad tsiviilsuhetes avalik-õiguskiku juriidilise isikuna ning täidavad tsiviilkohustusi oma asutuste kaudu. Loodud sihtasutused ja aktsiaseltsid on eraõiguslikud juriidilised isikud ning TsÜS §6 lg 1 kohaselt on nad loodud erahuvides.
Kellegi erahuvi on allutanud endale kogu parema ja kvaliteetsema ravikorralduse. Täpselt nii, nagu kellegi erahuvi on tõsta pidevalt ravimite hindu ja suunata haigekassale järjest rohkem maksumaksja raha nende ravimihindade kompenseerimiseks.
Tänasele sotsiaalministrile on nende küsimuste lahendamine tõeline väljakutse, sest aega napib ning vanker veereb kolinal allamäge. Tulenevalt erakonna programmist peab Keskerakond rahva tervist riigi suurimaks rikkuseks. Tervise tunnus ei ole ainult haiguse puudumine, vaid ka rahva füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu.
Nende põhimõtete kõrvale ei mahu üksikute erahuvi ega ka eksperimendid meie kõikide arvel, sest tervishoid ei ole kallis (äri)katse odaval (rahva)organismil.
Hea lugeja, nüüd on sõna Sinul, et panna palutud diagnoos mulle või tervishoiukorraldusele.
Lõpp

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)