Soome dotsendi „Saatanlikud salmid“ (1. osa)

Võib-olla kardetakse, et Bäckmaniga suvel tehtud intervjuudes on ta tähelepanu juhtinud tänaste teadmiste tasandilt vägagi arvestatavaile ohtudele. Näiteks intervjuus „Eesti Päevalehele“ 11. augustil 2008, Gruusia sündmuste kõrghetkel, ütles Helsingi Ülikooli õigussotsioloogia dotsent Bäckman: “Minu õnnetuks kohuseks on öelda, et Eesti on teel otse põrgusse. On väga vähe võimalusi päästmaks riiki ja Eesti rahvast verevalamisest ja katastroofist, ja Gruusia praegused sündmused näitavad, et põrgu on eestlaste jaoks samuti avanenud.” 

Need prohvetlikud sõnad on pannud tänase Eesti valitsuskoalitsiooni ärevalt muretsema selle pärast, kuidas enam kui sada tuhat hallipassimeest koos sama suure hulga Venemaa kodanikega (ühtekokku sama palju kui lõunaosseetlasi) võiksid käituda järgmise Eesti-sisese, rahvusrühmade vahelise kriisi korral. Nüüd üritatakse noid mittekodanikke igal moel meelitada Eesti kodakondsusse, et siis ehk ei korduks Lõuna-Osseetia saatus.

Milles siis Bäckman tegelikult eksis!? Küllap ainult poole valikus.

Võib-olla oli Bäckmani sõnum tänaste teadmiste valguses hoopis sõbralik nõuanne, mitte aga mingi riigikukutamiskatse, nagu seda on Eestis üritatud kujutada!? Enam-vähem selline riigivastane kuritegu, mille eest meie justiitsminister Rein Lang oleks uute, karmimate seaduseelnõude valguses valmis soomlasest dotsenti kaheksaks aastaks näiteks Jõhvi vanglasse pistma.

Julgeme siiski arvata, et eestlaste suhtumine Bäckmani sõnumisse pole kaugeltki nii ühemõtteliselt tauniv ega üldine, nagu valitsust klakööriv ajakirjandus välja pakub ehk nagu mees ise temasse suhtumist Eestis on tabavalt tõlgendanud: “Ma tean, et mitmed inimesed Eestis arvavad samamoodi, kuid Eestis pole sõnavabadust, Eesti pole demokraatlik riik ja Riigikogu pole parlament.“ (EPL 11.08.2008)

Tänasest alates järjestikku kuues „Kesknädala“ numbris ilmuv artiklisari püüab ühest küljest tõestada, et Bäckmani esitatud sõnumi mõistjaid Eestis leidub küll, aga ühtlasi kummutada arvamust, et meil sõnavabadust üldse pole. On küll, aga muidugi piiratult ja kindlasti mitte vesiste silmadega Toompea poole vaatavas peavoolumeedias.

Eelkõige tahame aga heita hindava pilgu sellesse "kurikuulsasse", omamoodi „saatana piibliks“ tembeldatud raamatusse endasse, et seda demüstifitseerida ja vahendada sealt selliseid osi, mis võiksid meie lugejaile laiemat huvi pakkuda. Olgu kohe öeldud, et senine ettekujutus sellest raamatust on Eestis olnud väga puudulik ja eksitav.  Bäckmani "Pronssisoturi" saatus Eestis sarnaneb pea peale pööratud kujul kuulsa iraani kirjaniku Salman Rushdie "Saatanlike salmide“ mainega. Peaaegu keegi pole seda siin lugenud, aga arvamus on kõigil ometi olemas.

Muidugi pole Bäckmani teos vaba vigadest, ei ole ka tekst ega allikaloend üksüheselt kokku viidavad nagu teadusliku monograafia puhul eeldaks. Tegu on siiski esseistliku, poleemilise teosega, mille teksti põimitakse värsse, kusagilt leitud meenutuskatkeid, autori subjektiivseid seisukohti, vanu ja ähmaseid fotosid. Kahtlemata pole see raamat Eesti „kadumisest“ ega süüdistata selles eestlasi kui rahvust. See on hoiatav teos ksenofoobse, natsionalistliku, fašismi suhtes mõistva või nostalgitseva mõtteviisi levikust mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes ja mujal. Bäckman üritab osutada, et pruun katk loob tänases maailmas uusi koldeid, maskeerudes nagu viirushaigus ja nakatades oma mürgiga üha uusi põlvkondi.

Enne kui asuda tõlkima huvipakkuvamaid katkendeid Johan Bäckmani raamatust, mõned osutused teksti küsitavustele või vigadele. Teenimatu kriitika osaks saavad raamatus nii „Kesknädal“ kui ka Keskerakond. Näiteks lk 17, kus ajalehe toonasele peatoimetajale Allan Alakülale saab osaks iroonia sellepärast, et ta väitis, nagu olevat Pronkssõduri kuju loomisel olnud modelliks Saaremaa kraavikaevaja Albert Adamson, joodik ja sibi, kes „vahel kuses ka trepikotta“. Teame, et ainet selleks publikatsiooniks sai „Kesknädal“ Alberti jutukalt kasupojalt, keda Bäckman kutsub Laineks (?). Bäckman jääb oma raamatus seisukohale, et modelliks polnud kindlasti mitte Adamson ega ka väejooksikust Palusalu, vaid väärikas Eesti Laskurkorpuse mees, kelle skulptor Roos leidis Tisleri tänavalt.

Veidi piinlikum lugu on Eestis pead tõstva natsismi seostamisega Pärnu tänase linnapea Mart Viisitamme ja abilinnapea Simmo Saarega. Kajastades soomlasest uusnatsi Risto Teinoneni tegevust ja konflikti Eesti võimudega, on lk 316 raamatusse paigutatud ka eelnimetatud keskerakondlaste pilt, kusjuures pildil kannavad mehed SS-vormi. Tegemist on ammugi veenvalt tõestatud pahatahtliku fotomontaaži ehk teadliku võltsinguga, mis kahtlemata ei tõsta ka Teinoneni loo usutavust. Seda enam, et Teinonen ise väidab raamatu autorile, nagu võiks Viisitamm olla „semiidi päritolu“. Teatavasti kandis Mart aastani 1998 hoopis üsna soomepärast nime Markko Laidinen. Teinoneniga seoses saab oma osa ka justiitsminister Rein Lang natsiainelise sünnipäevapeo pärast, kuid mis puutub asjasse see, et välisminister Urmas Paeti sünnipäev 20. aprill on juhuslikult sama kui Hitleril!?

Johan Bäckman ajab ka järjekindlalt segi Eesti Ajalehtede Liidu ja Eesti Ajakirjanike Liidu. Lk 31–32 väidab ta, nagu oleks EAL nimetanud Andrus Ansipi ajakirjanduse vaenlaseks aastal 2007. See oli siiski kommertsajakirjanduse väljaandjaid ühendava Eesti Ajalehtede Liidu otsus. Ei pea paika ka väide lk 269, nagu oleks Ajakirjanike Liit valinud „Eesti Päevalehes“ Pronksiöö järel ilmunud Leo Kunnase „verdtarretava kirjutise“ aasta parimaks arvamuslooks. Ka selle ilmselt küsitava väärtusega otsuse langetas Eesti Ajalehtede Liit. Lk 30 tsiteerib autor „Eesti küberrinde komandöri, itimeeste kindralit Hillard Aarlandi“, kelle all mõtleb ta ilmselt RIA infoturbeosakonna (Eesti CERT-i) juhatajat Hillar Aarelaidu.

Kahtlemata ei tõsta need vead selle raamatu väärtust, kuid ei muuda seda ka olematuks. Olgu tõestuseks selle kohta alates järgmisest lehenumbrist ilmuvad katkendid. Neist esimene kannab pealkirja „Kuidas Ansip äratas surnud üles“.

Järgneb

KESKNÄDAL

Jaga |