Nädala juubilar EDUARD VILDE 150

 Kui hakkasin kirjutama juubelilugu, avastasin, et Anton Hansen-Tammsaare teosed laiutavad mu kodus otse ENE kõrval pidulikus reas, aga Eduard Vilde šedöövrid on peitnud end täiesti ootamatutesse pelgupaikadesse köögikapis.

Sama lugu on Vilde endaga, kes oli aastal 1918 „Estonia“ dramaturg, kuid mitte tema ei istu teatri kõrval kesklinnas aukohal, vaid seal kõrgub Tammsaare ausammas.

 Vilde memoriaalmuuseum Kadriorus on teinud sellegipoolest leidlikke pingutusi vähemalt ühe tühjusest kõmiseva kirjandusliku pühapaiga elluäratamiseks. Maja ees toimuvad traditsioonilised suvised raamatulaadad, maja sees teatrietendused ja kirjanduslikud kohtumised. Muuseumi teisel korrusel tohib eraisik isegi sünnipäevapidu pidada, kuigi kahjuks natuke ärimees Vestmanni moodi – kopsaka üürisumma eest ja viitega, et sööginõud ja toit tuleb endal kaasa võtta. Aga kes teadnuks paremini kui Vilde, et idee maksab!

Muuseum võimaldab ka kodumaisele kirjanikule „personaalse loomepäeva“: sulesepp tohib siis Vilde kodus kirjutada. Aga mida annab üks päev kirjandusele? Ehk võimaluse mõtiskleda, et Heinrich Bölli majamuuseumis Saksamaal pakutakse kogu maailma ühiskonnakriitilistele literaatidele võimalust kuude kaupa töötada, lisaks jagab riik stipendiumi. Böll oli teatavasti Nobeli laureaat, kes Solženitsõnile oma kodus esimese peatumispaiga pakkus, kui kirjanik NSV Liidust välja saadeti.

 Eestis kehtib tõesti kiiduväärt Kultuurkapital, aga Vilde muuseumist pole selle kapitalile vaatamata kujunenud mitte midagi Bölli maja sarnast. Kirjanduslik tegevus on koondunud endiselt Harju tänava stagnaaegsesse majja, mis püsib nagu monument elulaadile, kui eriti privilegeeritud kommunistlikud kirjanduspropagandistid koguti elama ühte majja, et nad püsiks kenasti koos proletaarliku punavõimu silme all, kes neid ühtaegu jumaldas ja halvustas, kamandas ja kadestas.

 Kahjuks ei suudeta ka veerand sajandit pärast taasiseseisvumist loobuda kanapimedast riigivõimu heakskiitmisest, mis suuresti ületab stagnaliku meeldimiskire! Ja seda isegi mässulise Vilde kodus, kuhu on kirjaniku juubelinädalal giidirolli kutsutud valitsustruud rahvanaerutajad Andrus Kivirähk, Mart Juur ja isegi – oh, mis must huumor! – Mart Laari nõunik Tiit Pruuli, kes pärast „isamaalist“ riigiametit „ootamatult“ rikastus (nagu paljud teisedki võimulähedased isikud) ja hakkas seejärel maailmaränduriks.

Vilde polnud teatavasti mitte ainult kerglasevõitu följetonist, vaid ka poliitiline sundpagulane, kel ilmus juba kolm aastat enne 1905. a revolutsioonilisi sündmusi ajaloolise triloogia esimene romaan „Mahtra sõda“ ja aasta hiljem teine romaan „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid“. On üpris raske ette kujutada, et giidiks kutsutud truualamlik kolmik kirjutaks teose „Kuidas sundüürnikud Tallinnas käisid“, kus siis teemaks, missuguseks riiklikuks ülekohtuks kujunes omandireform pärast mitmekordset „isamaalist“ seaduseväänamist. Kusjuures seaduse vastuvõtmise päeval 13. juunil 1991 kirja pandud õilsad read, et selle reformiga ei tohtivat kahjustada teiste isikute seadustega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut, vastavad tegelikkuses toimunule samapalju kui NSV Liidu põhikiri, kus polnud Stalini ajal kah kirjas, et „hei, kehvik, röövi ja varasta naabrit, sest temast võib julgesti teha rahvavaenlase“.

 Sama mõttetu oleks loota, et populaarne kolmik süüviks mõnes uues tippteoses põhjustesse, miks Eestis sündinud venekeelne kirjanik Andrei Ivanov ei ole „väärinud“ Eesti kodakondsust, kuigi tema vanemad polnud stalinistlikud rahvasaadikud ega olnud ka otseselt okupeerimisega seotud eestlased, nagu me neid siin „valitsemas“ näinud oleme.

Tänapäeva põlualustele kirjanikele jääb ainsaks lohutuseks teadmine: ajalugu kordub! Tegid ju kallid kaasmaalased ka Vilde elu 1905. a sündmustes osalemise järel kibedaks, nii et ta pärast NATO hävituslennukite saabumist Ämari lennuväljale..., vabandust, pärast sõjaseaduse kehtestamist pidi lahkuma Tartust, kus ta (1887–1888, 1893–1896) oli ajalehes Postimees töötanud.

Kirjanik põgenes Peterburi kaudu Helsingisse ja sealt edasi Zürichisse, ei pidanud aga Šveitsis kaua vastu ja naasis Helsingisse, kus toimetas liiga ninakat satiirilehte „Kaak“, nii et pidi vangistusest hoidumiseks uuesti ära sõitma, seekord Kopenhaageni kaudu Saksamaale. Võõrsil rännates elas ta 1910–1911 Viinis ja mõne kuu ka New Yorgis. Kuni tsarismi kukutamiseni jäi ta Kopenhaagenisse.

 Muide, Vilde kirjutas just paguluses kõige teravmeelsemad näidendid: „Tabamata ime“ (1912) ja „Pisuhänd“ (1913). Nii et kadetsejatele hoiatuseks: kui liiga teravapilguline kirjanik sunnitakse sünnimaalt põgenema, hakkab ta sundijate needuseks veel paremini kirjutama.

 1917. a mais tuli sundpagulane Eestisse tagasi, lahkus aga varsti jälle, nüüd juba diplomaadina. Ta loobus siiski paari aasta pärast riigiteenistusest ja hakkas vabakutseliseks literaadiks. Hoolimata Helsingis ilmunud „Kaagist“ (või seda enam!) sai temast 1928. a Soome Kirjanike Liidu auliige. Ta suri n-ö õigeaegselt (26.12.1933) ega pidanud valima poolt ei vapside, stalinistide, kommunistide ega kõigi ülejäänute vahel.

Tammsaare on pühendanud Vildele suurepärase „pidamata jäänud kõne“, kus väidab:

„Üht asja on tarvis – usku iseendasse. See määrab rahvaste kui ka üksikute inimeste saatuse, ärgem lootkem ega toetugem ei inimeste ega jumalate, ei sõprade ega vaenlaste, ei sõnade ega tegude peale, mis pole meie eneste tehtud või räägitud. Kui võime praegusel silmapilgul vaba rahvana siin koos viibida, siis mitte mõne sõbra või jumala armust, vaid peaasjalikult usust iseendasse. Usk iseendasse loob sõbrad ja jumaladki. (...)

Inimesel on kaks vägevat vaenlast: tema omad maised nõrkused ja ümbritsevad ohud. Kogu eluea peab ta nendega heitlema, kui tal on ükskõik missugune eesmärk unistuste sinetavas kauguses. Ka meie austatud juubilar on pidanud püsivas võitluses seisma nimetatud vaenlastega, sest seda võitlust aimame kogu tema elutöös. Aga ta on alati vastu pidanud isegi siis, kui ta pidi end tundma peaaegu üksikuna võitlusväljal.“

Igal juhul soovitan noorele üksikule mässajale, kes saab küll õrnahingeliselt aru, et pildil on midagi valesti, aga ei taipa, milles viga: otsigu välja Vilde ühiskonnakriitilised teosed, mis eriti ajakohased just praegu, kui on vaja kiiret ja otsustavat tegutsemist, mitte ilulevat unelemist. 150 aastat tagasi sündinud juubilari kirjatükkides on juttu peaaegu kõigest ja kõigist, ta on pädev igavikulistel teemadel, viskab ka nalja päevaküsimustes ning on jätnud jälje isegi lastekirjandusse meenutusega „Minu esimesed triibulised“ (kirjanik sündis Virumaal Pudivere mõisas kupja pojana).

Vilde ajalooline triloogia, kuhu kuulub kolmandana romaan „Prohvet Maltsvet“ (1906 –1908), loob meile Põhja-Eesti talurahva ja linnakäsitööliste elust 19. sajandi keskel nii tõetruu pildi, kus pole midagi valesti. Haruldaselt täpne elutruudus kajastub juba ta esimeses tippteoses „Külmale maale“ (1896), samuti on väga tänapäevane pilt lasterohkest vaesusest „Mäeküla piimamehes“ (1916). Mõlemad romaanid ekraniseeriti 1965 ja on muutunud eestlaste armastatud filmiklassikaks.

Minu isiklikuks lemmikuks Vilde loomingus on endiselt Ago-Endrik Kerge lavastatud „Pisuhänd“, kus tegutseb ületamatu näiteseltskond: Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Elle Kull, Anne Palover, Aarne Üksküla jmt.

 Ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on kord Vestmann peal ja Piibeleht all, kord vastupidi, kusjuures kaasaegsed Piibelehed ei kipu üksnes müügigigant Vestmanni väimeheks, vaid isegi ärimeeste kõrvale Riigikogusse. Ja see on igati kiiduväärt, sest Vestmanni vaimu oleme Riigikogus näinud liiga palju ja inimõigusi kaitsvat vastuhakku liiga vähe.

REET KUDU

Eesti Panga nõukogu kinnitas veebruari algul Eduard Vilde loomingule pühendatud meenemündi kujunduse, millel on kujutatud Vilde teoste pealkirju. Kujunduse autoriks on Mait Luidalepp. Hõbedast meenemündi nimiväärtusega 10 eurot emiteerib Eesti Pank kirjaniku 150. sünniaastapäeva puhul märtsi algul. Meenemündi esi- ja tagakülje pildid on leitavad Eesti Panga veebilehelt.

Jaga |