Ebaõiglusest ei tulene uut õiglust

Õigusjärgsete omanike esindaja Tiit Ulas pakkus 16. juuni 2009. a Äripäevas reformide lõpptähtajaks 1. juulit 2011. Helle Kalda küsis 21. aprilli 2010 Kesknädalas: „Kas kogu omandireform on olnud õigusvastane?"

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) võttis 1991. aastal vastu  tollane Eesti Vabariigi Ülemnõukogu. Otsisin Riigikogu arhiivist välja stenogrammid, et nende põhjal meenutada ja selgitada ORAS-e tegemist. Siis ehk saame aru omandireformi kollisioonidest ja leiame neile lahendusi. Pole ju normaalne, et mõnes küsimuses, näiteks nn baltisakslaste majade asjus, oleme lahenduste otsimisel jõudnud tagasi algusse - eelmisel nädalal võtsid IRL ja Reformierakond vastu seadusemuudatuse, millega kergendatakse nn baltisakslastele vara tagastamist, mida omandireform alguses välistas.

Jüri Raidla: Vaja läheks omandisuhete reformi

Kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil 8. mail 1991 oli päevakorras omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni esimene lugemine, märkis eelnõu esitaja, justiitsminister Jüri Raidla, et kahtlemata oleks omandireformi õige ja täpne ning teoreetiliselt põhjendatud nimetus hoopis „omandisuhete reform". Omandireform on ühiskondlike suhete ümberkorralduste kompleksi süda ja  majandusreformi vundament. Kuivõrd see on nii, on omandireformi üheks keerulisemaks momendiks sotsiaalsete konfliktide minimeerimine ja leevendamine. Omandireform ei pea ühiskonda lõhki ajama, vaid peab olema suunatud olemasolevate ja tekkivate lõhede ületamisele, sõnas minister.

Sotsiaalse turvalisuse järgimise nõuet sisaldab § 2 lõige 2: omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

„Siia on programmeeritud omandireformi arutamise metodoloogia; ei rohkem ega vähem!" rõhutas Raidla.

Mihkel Oviir hoiatas reformitegijaid

Täiendava informatsiooniga esines toonane Justiitsministeeriumi osakonnajuhataja Mihkel Oviir, kes jagas oma kahtlusi omandi- ja maareformi õiguslike aluste suhtes ning tutvustas seoses kahe Saksa riigi ühinemisega tekkinud probleemide õiguslikke käsitlusi omandiõiguse muutmisest. Kuigi kahe Saksa riigi ühinemislepingus oli öeldud, et „põhimõtteliselt tagastatakse võõrandatud vara endistele omanikele ja nende pärijatele", tõi omandiküsimuste reguleerimise seadus välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti võõrandamiste suhtes, mis toimusid vastavalt okupatsiooniõigustele või okupatsioonivõimude otsusele.

Saksamaa kõrgem konstitutsioonikohus langetas 25. aprillil 1991 rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest lähtudes otsuse, mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või nende otsusel toime pandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivatena ka pärast okupatsiooni lõppemist, selgitas Oviir toona.

Eri Eret: Kehtib rahvusvaheline õigus

Kuna otsus oli nii värske, pöörduti välisekspertide poole, et saada soovitusi meie reformiseaduste jaoks. Rootsi Kõrgema Kaubanduskooli professor Erik Eret asus seisukohale, et antud situatsioonis kehtivad meie suhtes rahvusvaheliselt aktsepteeritud õigusnormid. Ta lisas teravmeelselt: see on kehtiv kultuurriikide suhtes, kes loevad oma kohustuseks aktsepteerida rahvusvahelist õigust.

Oviir ütles ettekannet lõpetades: „Poliitikutele on praegune seis mugav, sest nad võivad kehtestada iga seaduse, mida nad peavad vajalikuks, ilma kohtu kontrollita. Kuid see on väga lühinägelik seisukoht. Minu ettepanek oleks, et see seadus, omandisuhete seadus, mis puudutab paratamatult igaühte meie hulgast, ei oleks lühinägelik seadus."

13. juunil 1991 jätkus omandireformi seaduse eelnõu arutamine Toompea lossi suures saalis.

Tuleks meenutada, kuidas siis ilmus ORAS § 11 lõige 1 lõppu: „...arvestamata neil lasunud võlgu."

Kaido Kama: Võlgu ei arvestata

Erikomisjoni juht Kaido Kama kandis ette omandireformi seaduse eelnõu arutelu tulemustest: "Paragrahv 11 - vara objekt. Siin on mitmeid ettepanekuid. /.../ on härra Uluotsa ettepanek /.../, siis on proua Sergij ettepanek /.../ ning härra Lippmaa ettepanek arvestada nii võlgu kui ka vahepealse aja jooksul selle vara korrashoiule tehtud kulutusi. Komisjoni seisukoht on nende ettepanekute suhtes eitav. Meil on praegu (kirjutatud) arvestamata neil lasunud võlgu. Me teame, et siit kahtlemata tuleneb järjekordne ebaõiglus," lõpetas Kama.

Oluline on esile tuua, et hetk varem oli sama seaduse § 2 osas komisjoni esimees teatanud: (Edgar Savisaare) valitsuse parandusettepanekuna tuua uuesti sisse esimese lõigu lõppu sõnad "ega tekita uut ülekohut".

Seega sai seaduse eesmärke sätestav § 2 praeguseks üldtuntud sõnastuse, ja Kama esitas seaduse eesmärgiga vastuolus oleva sätte § 11 lg 1 lõppu teadvalt.

Urmas Volens: Võlanõue ei kao

Justiitsministeeriumi asekantsler Urmas Volens meenutab juba Rooma õigusest pärinevat põhimõtet: võlgade aegumine ei tähenda, et nõue kaob, vaid kohus saab rakendada nõude aegumist ainult siis, kui võlglane sellele ise tugineb. See põhimõte annab võlglasele võimaluse käituda aumehena ja oma kohustust täita (PM 27.03.2008).

Täna teame, et kogu järgnenud varade nn tagastamine muundus ülekohtuseks just eelkäsitletud võlgade ja 50 aasta jooksul tehtud investeeringute arvestamata jätmise ning seaduse § 2 lõige 2 eiramise tõttu.

Millega on meil siis varade võõrandamisel nn õigusjärgsetele omanikele õiguslikus mõttes tegemist olnud, sest mõistel "tagastamine" puudub siiani legaaldefinitsioon?

Rahvalikus kõnepruugis on sõna "tagastamine" kasutusel sarnaselt sõnadega "andma" ja "saama". Seega kerkibki küsimus: kas varade nn tagastamisel on kõik olnud õigusvastane, alates esimestest sammudest?

PEETER TEDRE, Eesti Üürnike Liidu tegevdirektor

Jaga |