Kirjanik Jaak Urmet Facebookis: kes kellega hängib

 Tiit Vähi soovis suhteid Venemaaga parandada (Postimees, 4.07.2016). Intervjuus ütles kunagine peaminister ja praegune transiidiärimees, Sillamäe sadama omanik Tiit Vähi, et Eesti peaks muutma senist kurssi ja asuma toetama Krimmi annekteerimise järel Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonide tühistamist.

Peaminister Rõivas ütles, et Vähi on eksiteel (Äripäev, 05.07.2016, „Rõivas ei tunne Vähi murele kaasa“).

Urmet arutleb sealt edasi, et järelikult „Venemaaga ei tohi suhted paraneda, Putiniga ei tohi sõbralikult suhelda. Yana Toom läks Süüria bossile külla, kõik nüüd hauguvad stiilis, et selle mehega ei tohi mängida“.

„Ei saa aru,“ jätkab Urmet Facebookis. „Minu meelest peaks Eesti saatma Kuu peale selle Ukraina ja Krimmi, mis ei puutu üldse meisse… ja mille puhul on süüdi üldse rabedad Lääne-Ukraina poliitikud, ning elama oma elu. Mina tervitaksin küll seda, et Eesti poliitikud hakkaksid Venemaaga suhteid parandama, mitte ei vehiks oma puupüssiga ega mõtleks välja lollusi stiilis „makske meile okupatsioon kinni“. Hetkel aetakse Eestis Venemaa suunal ainult ajulagedat möga.“

Urmet küsib: „Miks Yana Toom ei tohi Süüria bossile külla minna? Konkreetsete inimeste vahel tehakse suur osa poliitikast, mida on oma mälestusteraamatus kinnitanud ka Arnold Rüütel. EL ja NATO vehivad Süüria suunal ainult sõnade ja dokumentidega – miks ei võiks proovida inimestevahelist otsesuhtlust?“

Ja kirjanik jätkab oma välispoliitilist lühiarutlust: „ Hoopis teine teema on see, et Marina Kaljurand on otsesõnu öelnud, et suhete nimel Hiinaga ta dalai-laamaga ei suhtleks (vt Delfi, 24.04.2016, „Marina Kaljurand presidendina ametlikult dalai-laamaga ei kohtuks: pärast tema visiiti tuli suhteid Hiinaga aastaid paigata, kuid Eesti ei vabandanud“).

Nii vaba riik olemegi?

Samas on Kaljuranna küünilisus mõistetav ja kasulikki. Sama võiks teha Krimmi ja Süüria osas: kuradile see solidaarsus meile kaugete maadega, vaatame parem, kuidas ajada suhteid nii, et elu Eestis paraneks. Et Eesti toodang pääseks Venemaa turule, et Eesti ja Venemaa vahel tekiksid mingid sõbralikud poliitilised suhted. Jne.“

Urmet lõpetab oma postituse küsimusega: „Ja mis sai sellest Sven Giegoldi leitud dokumendist, mis puudutas Euroopa Superliitu? Kõik Eestigi eurovastased pistsid kurjalt ja parastavalt kohe õrisema. Nüüd on vaikus? Ups?“

Jaga |