Mart Ummelase meediakommentaar "10 aasta tagasi" (6)

17. detsember 2001  

Aastalõpu lähenedes kisub kommentaatori mõte vägisi igavikulisematele teemadele, eriti veel täna, kui elame Eesti ringhäälingu 75. aastapäeva künnisel. Äsja möödus ju 100 aastat raadioside leiutamisest Marconi poolt, järelikult vaid 25 aastat kulus selleks, et ka väike Eesti võttis selle 20. sajandi leiutise kõige laiemalt kasutusele oma rahva informeerimiseks ja avaliku arvamuse kujundamiseks. Jutud sellest, nagu oleks arvutid ja internet täna midagi eriti revolutsioonilist, kahvatuvad selle kõrval, kui kiiresti raadio ja ringhääling kogu maailmas levisid ja kui oluliseks sai nende roll. Mina küll ei näe, et 30-aastane internet oleks oma noorusajaga saavutanud raadiost oluliselt enamat.

Pigem on tegu inimloomuse eripäraga: kõik uus tundub palju murrangulisem ja tähtsam, kui vana ja harjumuslik. Sama käib aga ka arvamusmaailma kohta.

Enne kui minna Eesti ringhäälingu tänase seisu hindamise juurde, ei saa ma ajakirjanikuna jätta käsitlemata üht kahetsusväärset trükist, mis nimetab ennastki ajaleheks, kuid mille võrdlemine sopalehegagi oleks ilmne ülepakkumine.

Nime KesKus ja Aktivist all tuntud üllitis on oma aastavahetuse numbris jõudnud selle äärmise piirini, kus mina vaba ajakirjanduse veendunud pooldajana kasutaksin järelemõtlematult elementaarse tsensuuri reegleid. Need vaimsed ekskremendid, mida Sven Kivisildnik selles lehes pealkirja all "Tuttav nägu - mässuline rauk" lugejate ette paiskab, ei vääri kohe kindlasti paljundamist kümnetes tuhandetes eksemplarides. Kõik kaubamajad, hotellid ja poed, mis selle kirjutisega lehte täna pakuvad, võtavad ju vaikides omaks sellesama hinnangu, mille ilmselt ebaadekvaatses seisundis olnud autor on pärast pensionäride meeleavaldusi sinna kokku kirjutanud. Toon teieni vaid ühe ja sugugi mitte kõige räigema lõigu: "Muidugi räägitakse pensionidest, et pensionid on solvavalt väikesed. Kui aga võrrelda tööpanusega almavüü või kolhoosi punanurga liinis, siis selgub, et pensioni poleks vaja üldse maksta. Mis pensioni peaks Eesti Vabariigilt saama kolhoosi partorg, revolutsiooni ajaloo õpetaja või sõjatehase ametiühingu tegelane? Terve mõistus ütleb, et narist ümberkasvatuslikus töölaagris peaks enam kui piisama."

Kirjutaja nilbe ülbus ei piirdu kaugeltki sellega - ühel hetkel kutsutakse üles elatanud inimesi füüsiliselt hävitama. See, missuguste sõnadega iseloomustatakse aga katoliku kirikut, on ilmselt suurim usutunnistuse solvamine, mis Eesti trükisõnas on üldse ilmunud. Pärast selle paskvilli lugemist tahaks silmi rähmast loputada. Jääb vaid küsida: kas Eestis põhiseadus ja inimõiguste elementaarne kaitse veel kehtib või mitte?

See on meie niinimetatud ajakirjanduse üks äärmusi, mida ajalehe päismiku sõnul ometi levitatakse 23 Läänemere-äärses linnas. Huvitav, missuguseks kujuneb Eesti märk näiteks Saksa hansalinnas Lüübekis, kui sealsed elatanud sakslased saavad teada, et kümnetes tuhandetes levitatav teise hansalinna, Euroopasse pürgiva Tallinna kommertslik ajaleht kutsub pensionäre lihtsalt seina äärde seadma. Ehk Kivisildniku sõnadega: "Seni kuni raugad pole ise oma ridu puhastanud, tuleb kõiki võtta kui kurjategijaid, kuriteo kaasosalisi või varjajaid."

Kas ühendust Aktivist, kes niisuguseid jälkusi verevorstireklaamide vahele põimib, võiks näiteks nimetada vaimseks terroriorganisatsiooniks?

Muidugi on KesKus äärmus, kuid kindlasti mitte nii ärritav kümnete tuhandete raadiokuulajate jaoks, kes on harjunud hommikuti mingil arusaamatul põhjusel kuulama lobisevaid raadiojaamu, kust eelnevaga võrdsel intellektuaalsel tasemel teksti paisatakse eetrisse koos lubadustega anda miljon krooni. Mida muidugi iialgi maksma ei hakata. Pole sellist rahagi olemas. Pärast seda kõneleme veel tarbijakaitsest...

Viimased kümme aastat homme kolmveerand sajandi vanuseks saavas Eesti raadioringhäälingus pole kahtlemata olnud selle meediakanali parim aeg. Pigem tuleks Eesti raadioeetri hiilgeaega otsida kuuekümnendaist-seitsmekümnendaist ja ka kaheksakümnendate lõpuaastaist, kui ringhäälingul oli reaalne, kaalukas ja sisuline roll Eesti rahva edasikestmise ja rahvusliku identiteedi tagajana. Viimased kümmekond aastat on olnud selleks liialt heitlikud, vastuolulised ja üsna väheviljakad. Jätkuv ebakindlus rahvaraadio tuleviku pärast on tasapisi õõnestanud ka tema professionaalset alust. Illusioonid eraringhäälingu imelisest õitsengust pole teostunud, isegi vastupidi, täna on kommertsjaamade roll nii reklaamiturul kui ka avaliku arvamuse kujundajaina tegelikult juba väiksem kui 5-6 aastat tagasi. Eesti on muudetud suurte eksperimentide tallermaaks, mis on paraku tõestanud, et raadiotegemisega nii pisikeses keelekeskkonnas rikkaks ei saa, küll võib aga toimiva rahvusliku meediakanali viia mõttetu konkurentsiga hingevaakumise äärele.

Tänased Eesti Raadio programmid on küll elujõulised, kuid vaadakem tõele näkku, mis tingimustes nad tegelikult töötavad. Raadiokanalite finantseerimine on enam kui 10 korda väiksem kui naaberriigi Soome vastavail kanaleil. Meil töötab ühe programmi toimetuses sama vähe inimesi kui Soomes keskmises maakonnaraadios, mis teenindab maksimaalselt 200 tuhandet inimest. Järelikult veel umbes 5-6kordne ressursside ja võimaluste erinevus.

Eesti Raadio jääb oma põhieeldustelt täna Yleisradio'st maha niisiis ligi 50-kordselt. Ometi ei kajastu see samavõrd programmi kvaliteedis, võiks isegi öelda, et soomlastel pole näiteks midagi kõrvale panna meie Klassikaraadiole. Pangem ka tähele, et ainus Eesti ühiskonnas tõsiselt venekeelse elanikkonna sisulise integreerimisega tegelev kanal on Raadio 4. Ja ka Raadio 2 suudab endiselt edukalt konkureerida välisraha jätkuva sissepumpamise arvel elavate kommertsjaamadega. Vikerraadio mõju Eesti avalikkusele on aga isegi märgatavalt suurem kui sõsarkanalil Radio Suomi, mis püüab oma programmis ühitada üleriikliku ja lokaalraadio funktsioone.

Võiks küsida, mille arvel on see kõik võimalikuks osutunud. Ilmselt põhiline ressurss, mis on Eesti Raadiol ning puudub uutel jaamadel ja jaamakestel, see on traditsioon, toetumine 75-aastase rahvusringhäälingu kogemustele. Enese töö ja taotluste pidev võrdlus eelmiste põlvkondadega sunnib enesekriitikale, väldib mütsiga lööma minemist ja naeruväärset ajaga kaasajooksmist.

Eesti Raadio on endiselt kaubamärk, mille valivad vaid kvaliteeditundlikud, intelligentsed ja endast lugupidavad raadiokuulajad. Samas on see kohustus igale Eesti Raadio firmamärgi all esinevale inimesele: mõtle enne kümme korda, kui oma suu lahti teed, mõtle neile 75 aastale ning tuhandetele raadionaistele ja -meestele, kes on enne sind end rahva südamesse rääkinud. Kas sul on ikka midagi olulist neile lisada? Ja kui oled siiski veendunud, et on, siis ütle oma sõnum välja selgelt, julgelt ja ausalt!

Jaga |