Ajupesu Eesti moodi

Rahvarinde eesmärgid pole Samostile teada, kuid ESM-iga liitumise aegses saates hakkas Kalle Muulil ühtäkki kahju, et Eesti iseseisvuse taastamise üks juhtfiguure, toona igati lugupeetud isik Edgar Savisaar on oma prestiiži järgnevatel aastatel ise lootusetult maha mänginud. Millest küll säärane tagasihoidlikkus? On ju Keskerakonna (KE) liidri maine kujundamise valdkonnas tööd tehtud ja vaeva nähtud mehemoodi. Näiteid selle kohta on küll ja küll.

Pilguheit KE ja tema juhi prestiižikujundajate aastatepikkusele rängale tööle

Ajupesu on veenmine propaganda abil, eesmärgiks kujundada inimeste poliitilisi, ühiskondlikke või usulisi veendumusi, et muuta mõne isiku mainet masside - s.t enamuse - silmis. Kõlbavad kõik vahendid: laim, mõnitamine, naeruvääristamine, demagoogia, otsene vale või mis tahes samaväärne alatu võte.

KE liidri imago väänutamist alustas tandem Muuli-Samost juba rohkem kui kümme aastat tagasi.

Mõningaid noppeid Samosti tolleaegsetest (2002/2003) sõnavõttudest: „Kes on Savisaar? Ta ei ole keegi. Ta ei ole absoluutselt mitte keegi!"; munitsipaalpolitsei loomise idee on Savisaare salaunistus moodustada Eestis CIA jõustruktuuri analoog; pensionitõstmise eelnõu on järjekordne valimispropaganda; munitsipaalkorterite ehitamine sundüürnikele on maksumaksja raha tuuldeloopimine jms.

Viimase aja „väärtuslikem" uudis on see, et tasuta ühistransport Tallinnas on järjekordne oma valijaskonna - linnapeakandidaadi Valdo Randpere sõnul „pööbli" - äraostmise trikk.

Ajupesu efektiivsuseks tuleb kõik võistlevad huvid koondada ühe mõjuva sõnumi alla. Selleks kõikehõlmavamaks sõnumiks on valitud „korruptsioon". Neid kordi ei jõua üles lugedagi, mil Tallinna linnavalitsust on peavoolumeedias tembeldatud suurimaks korruptsiooni- või isegi rotipesaks. Mis sest, et Kanal 2 demonstreeritud dokumentaalfilm tõi üldsuse ette pildi korruptsiooni tegelikust ulatusest Eestis, kriminaalkorras süüdi mõistetud kurjategijatest, kes on omakasu eesmärgil opereerinud miljonite ja kümnete miljonitega.

Kalle Muuli: TTV on korruptsioon, varastamine ja sigadus

Kümmekond aastat korruptsioonipesaks tituleeritud Tallinna linnavalitsusel ei õnnestunudki korruptantide edetabelis üldse mingile kohale tulla, esikohast rääkimata. Esinumbriks osutus hoopis Kapo pikaajaline korruptsioonijuhtumite tuvastaja ja menetleja Indrek Põder.

Statistika järgi lokkab korruptsioon eelkõige valitsusasutustes. 2012. aastal mõisteti süüdi üheksa riigiametnikku, Tallinnas üks töötaja. Faktidele vaatamata on IRL-i linnapeakandidaat Kross oma lennuka valimiskampaania, mida Samost ja Muuli nimetavad suurepäraseks, üles ehitanud tervikuna Tallinna linnavalitsusele kui suurimale korruptsioonipesale osutamisele. Riigis valitseva olukorra eksperdile Muulile aga meeldib Krossi kampaania seetõttu, et sellist korruptsiooni, varastamist ja sigadust nagu Tallinna TV ei tohi sallida („Olukorrast riigis" 06.10).

Otsekui oleks kellelgi midagi korruptsiooni ja varastamise paljastamise vastu, kui ainult seda tehtaks kõikjal samaväärse hasardiga kui Tallinna linnavalitsusest kõneldes. Olgu siis tegu IRL-i juhtpoliitikute poolt elamislubade massmüügiga Vene kahtlase taustaga ärimeestele või sellesama Krossi pürgimustega riigi rahade abil mõisahärraks, kusjuures häärber sai ehitud ühest hotellist varastatud metsloomatopistega.

Tõele au andes -- nüüd, kui valitsuserakondi on tabanud üks skandaal teise järel, kuuleme meedias ütlemisi ka nende aadressil. Kuid Samosti suu läbi kõlavad need ikka ja jälle sellessamas võtmes, et hullemast hullem on kõigele vaatamata KE. Nii väitis ta (11.11.12), et RE-l ja ka teistel on piisavalt reserve sisemiseks enesepuhastumiseks, samal ajal kui KE on täiesti lootusetu, sest see olevat mingisugune „suure usujuhi ümber koondunud kahtlane moodustis".

Propaganda põhireegel: mõju tunnetele, mitte mõistusele

Eriti oskuslikult on eespoolnimetatud imidžikujundajad, ja mitte ainult nemad, kasutanud natsi-Saksamaa propagandaministri Goebbelsi õpetuse postulaati: propaganda peab eelkõige mõjuma tunnetele, mitte mõistusele!

Eesti rahva kannatusrohket minevikku silmas pidades on just venevihale rõhumine läbi aegade andnud kõige paremaid tulemusi. On võimatu üle hinnata tandemi Muuli-Samost panust Edgargate'i puhkemise ajal Savisaarest vene mõjuagendi ja Eesti mahamüüja kuvandi loomisse. Kuigi Muuli peaks juristina hästi tundma süütuse presumptsiooni reeglit - kedagi ei tohi hukka mõista -, ei pidanud ta paljuks korduvalt rõhutada, et Savisaar olla mangunud endiste KGB-laste kaudu Venemaalt raha oma valimiskampaaniaks.

Samost aga ei väsi siiamaani kordamast: RE ja KE suur vahe on selles, et viimane kujutab Eestile tõsist julgeolekuriski („Olukorrast riigis" 03.04). Ometi peaks selge olema, et riigi julgeolekut nii tohutult ohustav isik istuks süüdistuste paikapidamise korral ammuilma trellide taga.

Aga milleks lähtuda tõsiasjadest ja loogikast, kui meie riigis on võimalik täiesti süüdimatult pilduda pori näkku ühe erakonna liidrile, kui meenutada üht eelmise aasta „Kolmeraudse" saadet, kus Mihkel Raud iseloomustas Edgar Savisaart sõnadega: ogar, „stalinist", debiilne.

TV3 sari „Omakohus" tehti vaid üheks saateks?

Kui ühiskondlikul tasandil hetkel millestki rääkida pole, kõlbab inimese mõnitamiseks kasvõi tema eraelus sobramine. Alles see oli, kui keegi Veiko Vares hiilis ööpimeduses Edgar Savisaare jälgedes, tuvastamaks tema kaassõitjat. Halb komöödia jätkus õhtuses Kanal 2 „Omakohtu" saates kõigi silme all, et vaatajatele anda hea võimalus linnapea käitumist hukka mõista. Vägisi jääb mulje, et kui peagi pärast seda nn avasaadet „Omakohus" suleti, tähendab, et see saatesari käivitatigi vaid esimese saate huvides.

Oma soovis Edgar Savisaart diskrediteerida kaldutakse mõnikord lausa absurdi. Nii väitis Muuli mulluses saates ,,Olukorrast riigis": „Kui Edgar vägistaks kaamerate ees surnuaial laste laipu, ka siis ei usuks seda keegi."

Tundub tõepoolest, et meie ajakirjanike avangardi hulgas on pidevalt käimas tihe konkurents KE-le ja tema juhile Ärapanemise Suurmeistri tiitlile. Ei mingit moraalset dilemmat! Südametunnistusel ei ühtegi plekki, sest niisugust asja nagu südametunnistus pole eales kasutatud! Ammu on ära unustatud legendaarse ajakirjandusõppejõu Juhan Peegli kursuse avasõnad: „Ajakirjanikud võite olla, aga inimesed peate olema!" Meie arvamustekujundajad on aga väsimatult ammutanud kättenäidatud õnneallikast edu enesele ning au ja kuulsust valitsuskoalitsioonile.

Peavoolumeedia järeldus: Tallinna elanikest 42% on debiilikud

Kuna mingi inimkoosluse juhi prestiiži on kõige kergem kahjustada sel teel, et tuleb alavääristada kõiki tema ümber koondunuid ja tema toetajaid, siis seda moodust Eesti meedia ka ohtralt kasutab.

Samosti suust oleme juba aastaid kuulnud ühte ja sama mõnitust - „Kuidas seda nüüd nagu sõnastada, et ka keskerakondlased ja nende valijad sellest aru saaksid?". Niisiis kannatavad riigis valitseva olukorra peaspetsialisti arvates arengupeetuse all mitte ainult KE juht ja erakonna liikmed, vaid ka kõik selle erakonna valijad, keda on EMOR-i viimase kinnituse andmeil 29% eestimaalastest ja 42% pealinlastest.

Sama meelt oli ühes „Kolmeraudse" saates (2012) Mihkel Raud, kes nimetas Keskerakonna liikmeid „idiootideks".

Maha ei jää Rahvusringhäälingu saatejuht Aarne Rannamäe, kelle arvates „see elanikkonna grupp, kes Keskerakonda valib, ei saa sellest jutust (KE rahastamise alane süüdistus - A.T.) lihtsalt aru," („Rahva teenrid", 06.10).

Huvitav, et Eestimaal elab niipalju debiilikuid ja idioote, kellest suurem osa on koondunud millegipärast Tallinna.

Kuigi meedia on loonud KE valijatest pildi kui väheharitud ja rumalast kontingendist, on tegelikkus vastupidine. Vastuvõtlikkust ajupesule soodustavad madal haridustase, dogmatism ja ebakindlus oma positsiooni suhtes ühiskonnas. See kõik tekitab lihtsakoelist mustvalget mõtlemist. Kuna Keskerakonna valijate hulk kasvab, saab järeldada, et tegemist on hoopis harituma ja intelligentsema elanikegrupiga.

Ehk kokkuvõtteks: rahvas on ajakirjanikest targem ja ausam.

[esiletõste] Kuna mingi inimkoosluse juhi prestiiži on kergem kahjustada sel teel, et tuleb alavääristada kõiki tema ümber koondunuid ja isegi tema toetajaid, siis seda Eesti meedia ka ohtralt kasutab.

ANNE TUURAND, majandusteadlane ja psühholoog

Jaga |