Kas valgevenelased väärivad oma valitsejaid?

Kuigi me kõik oleme pärit ühest Liidust, on iseseisvunud riikide edasine saatus kujunenud erinevaks. Kolm Balti riiki liiguvad enam-vähem käsikäes ja on juba Euroopa Liidus, Gruusia ja Ukraina pürgivad samuti sinna. Venemaalt puhuvad vägagi erinevad tuuled. Valgevenest on saanud Euroopa keskel paiknev huntariik.

Iseenesest ei tea me Valgevenest just palju. Teame, et sealne riigipea Aleksandr Lukašenka (kes oma ääretult rumalate ütluste poolest on üks populaarseim isik Internetis) on suutnud tülli pöörata peaaegu kõigi demokraatlike riikidega  ja on tänu sellele enamikes riikides persona non grata. Isegi „suurele vennale“ Venemaale näitas Lukašenka hambaid; kuid, olles Valgevene energiaressursid ning finantsid üle vaadanud, muutis suunda.

Teame, et Valgevene tänane administratsioon tahab Venemaaga ühineda, kuid Venemaa ei näikse sellest eriti  suures vaimustuses olevat. Oleme kuulnud isegi Lukašenka kõva häälega välja öeldud unistustest, et ühinemise korral saab temast Venemaa president.

Samuti oleme kuulnud inimeste – ajakirjanike ning opositsiooniliselt meelestatud üliõpilaste – kadumisest. Poliitvangidest, massilistest arreteerimistest ja OMON-i vägivallatsemisest, millega lõpevad  pea kõik valitsusvastased väljaastumised.

11. juunil avati Toompeal Riigikogu hoones Valgevene kunstnike näitus „Kunst diktatuuri vastu“. Avamisel osales Valgevene Rahvarinde liider ja opositsioonijuht Zenon Poznjak, kes juba aastakümned on sunnitud elama eksiilis. Pärast avamistseremooniat püüdsin tema abiga selgemat pilti saada  Valgevenes praegu toimuvast.

 Millised olid ja on Teie suhted Eestiga?

Hakkasin Eestis käima 1980. aastate teisel poolel, kohe, kui algas Rahvarinde liikumine. Olin, ja olen ka praegu, Valgevene Rahvarinde juht, ning tänu sellele oli mul siin küllalt palju tegemist. Tallinnas andsime välja isegi mitu numbrit Valgevene Rahvarinde ajalehte „Grünwald“.

Teie olukord oli tollal parem, kuna Eesti kommunistidele ei olnud võõras ei eesti keel ega kultuur. Meie kõrgemad parteifunktsionäärid aga tapeti juba kahekümnendail aastail. Meil oli 104 rajoonikomiteede sekretäri, kes praktiliselt kõik hukati. Kaks jäi ellu, sada kaks lasti maha. Nende asemele saadeti  Venemaalt „kaadrid“, kes hakkasid läbi viima oma poliitikat – koole sulgema ja nii edasi. Genotsiidiks valgevene rahva vastu kasutati isegi Teist  maailmasõda. Teate, kuidas seda tehti? KGB organiseeris Valgevenes partisaniliikumist: jõuga aeti inimesed partisanisalkadesse, põletati külasid ja tapeti neid, kes ei tahtnud partisaniks minna või partisane toita ja aidata. Seejärel tapeti kohalikud salgajuhid ning pandi etteotsa omad mehed. Partisanid said ülesande hävitada koolimaju. Miks oli vaja koolimaju hävitada? Mis kasu sellest oli? Need ei olnud ju mingid strateegilised objektid. Seda tehti selleks, et hävitada rahvust.

Hiljem, kui bolševikud Valgevenesse tulid, kuulutati välja üldmobilisatsioon ja saadeti kõik noored mehed eesliinile. Vahel anti neile relvad kätte, kuid ilma padruniteta, vahel relvi üldse ei antud ja aeti nad  Saksa kuulipildujate ette. Taga tuli NKVD väeosa ja tulistas neid, kes taganesid, ees ootasid sakslased... Nii hävitati tuhandeid inimesi. Ikka selleks, et rahvust hävitada. Tapeti õpetajaid ja saadeti nende asemele „spetsialistid“ Venemaalt...

Ka hiljem, viiekümnendail, peale Stalini surma, oli võimalik karjääri teha ainult vene keelt kasutades. Nii lakkas valgevene keel avalikus sektoris praktiliselt olemast.

Kui NSV Liidus algas vabadusliikumine, olid meie kõige suuremateks vaenlasteks kommunistid. Meil ei toimunud nii nagu näiteks Leedus, kus Brazauskas pooldas Sajudise loomist ja aitas selle tekkele igati kaasa. Meil olid kõik kommunistid Rahvarinde vastu. Rääkimata sellest, et Balti riikidel oli juba omariikluse kogemus olemas, meil see praktiliselt puudus. Kuid antikommunistlikul lainel sai vabadus siiski kätte võideldud.

Peale seda oli vaja luua uus koolisüsteem, kuna noored ei osanud valgevene keelt ega tundnud Valgevene ajalugu. See oli kõik keelatud olnud, ja ega noored selle järele mingit vajadust ka tundnud. Selleks kõigeks aga enam jõudu ei jätkunud. Moskvas tõstis KGB jälle pead. Leiti kusagilt kolhoosist see Lukašenka, kuigi, ausalt öeldes, oli too terve oma elu töötanud  KGB struktuurides. Vana nomenklatuur tuli jälle võimule.

Kuidas vastupanuliikumine üldse tekkis? Mitte kõik ei olnud järelikult Vene-meelsed?

Loomulikult mitte kõik! Oli emigratsioon ning oli eksiilvalitsus. Valgevenes ju suudeti samuti iseseisvus välja kuulutada. Muide, tänavu  25. märtsil sai meie riik 90-aastaseks. Valgevene oli iseseisev küll väga lühikest aega, aga üheksa riiki, sealhulgas Eesti Vabariik, jõudsid teda siiski tunnustada. Meil oli oma sümboolika ja riigilipp, mis praegu on keelatud.

Oli olemas oma intelligents, ja loomulikult polnud võimalik teda täielikult hävitada. Oli väga vana ja rikas kultuur. Keel suudeti hävitada vaid linnades, maal räägiti ikkagi valgevene keeles. Kui algas NSV Liidu lagunemine, tuli kõik see põranda alt välja.

Kõige rohkem mõjutas aga loomulikult Kurapatõ. 1970-ndatel kuulsin inimeste hukkamisest Minski lähedal. Kommunistid rääkisid sellest kui Stalini repressioonidest, mis olid suhteliselt väikesemastaabilised. Kuid Valgevenes tapeti peaaegu kaks miljonit inimest – viidi minema ja lasti maha. Ent selle kohta puudusid tõendid. Juriidilises mõttes (kui toimuks kohus kommunismikuritegude üle) – puuduksid dokumendid ja reaalsed faktid. Hitleri üle kohut mõistes esitati reaalsed faktid, meil neid ei olnud. See-eest Kuropatõ oli midagi reaalset. Teadsin sellest, kuid vaikisin aastaid, kuna vastasel juhul oleks kõik see hävitatud.

Hiljem, kui Gorbatšovi ajal algas avalikustamine, tekkis mul võimalus organiseerida Kuropatõs väljakaevamised. Töötasin siis Teaduste Akadeemias ajaloolasena ja kunstiteadlasena ning juhtisin neid väljakaevamisi. Nägin laipu, nägin padrunikesti, pealuid ja kõike muud. Tohutu hulk laipu – minu arvestuste järgi kusagil veerand miljonit inimest oli maetud seal küllalt väikesele territooriumile.

Kui pressis ilmus esimene artikkel, oli resonants tohutu. Siis leidsin kadunud dokumentatsiooni, tunnistajad...

Asi oli toimunud sedasi: Moskvast tulid plaanid, mille järgi oli tarvis leida teatud kogus nn rahvavaenlasi. Need plaanid olid tehtud aasta, kvartali, kuu peale... Loomulikult anti käsk edasi rajoonidesse, brigadiridele,ja nood asusid „rahvavaenlasi“ otsima. Kui ei leia, lastakse sind ennast maha! Ja nii see toimuski, igal ööl viisid „mustad kaarnad“ inimesi ära. Eelkõige tehti rahvavaenlasteks intelligents – õpetajad, vaimulikud... Ja loomulikult valgevenelased. Tapeti peaaegu kõik katoliiklased.

Väljakaevamistega tulid ilmsiks falsifikatsioonid. Kommunistid üritasid genotsiidi varjata (osaliselt olid laibad ära viidud ja hävitatud), kuid tegin väljakaevamisi uusimate arheoloogiliste tehnoloogiate järgi, mis võimaldasid vaieldamatult tõestada, et hauad olid olnud kahe meetri ulatuses lahti kaevatud ja laibad hävitatud. Laipu jäeti vaid hauapõhja, kuid hauad olid laipu peaaegu ääreni täis olnud ja vaid 20 cm jagu pealt liivaga kaetud. 1990. aastal, kui meil oli parlamendis juba oma fraktsioon, tunnistati siiski, et Kuropatõs toimusid massilised hukkamised. Ühishaudu oli veel teisteski kohtades, peaaegu iga linna lähedal, kuid Kuropatõ oli kõige massilisem.

Just Kuropatõ oli see, mis rahvast kommunistide vastu ühendas. Tänu Kuropatõle toimus rahva teadvuses nihe. Isegi neil, kes ei pidanud vajalikuks valgevene keelt õppida ja kasutada, muutus mõttemaailm. Nad hakkasid mõtlema: minu vanaisa või vanavanaisa lasti maha lihtsalt sellepärast, et oli valgevenelane.... Vaat seda nad andestada ei suutnud! Kuni tänase päevani on Kuropatõ koht, kus inimesed käivad ja kuhu riste viivad. Lukašenklased püüavad seda kohta igati maatasa teha – ehitati isegi maantee läbi Kuropatõ, otse üle kontide...

Kui tänasest päevast rääkida, kas olete veendunud, et Lukašenka valimistulemused ja väidetav populaarsus rahva hulgas on võltsitud?

Loomulikult! Mitte mingit kontrolli valimistulemuste üle ei ole. Vaatlejad võivad istuda vaid 10 meetri kaugusel ega tohi oma kohalt tõusta – see on seaduses kirjas. Valitsus otsustab, keda lubada vaatlema, keda mitte. Täna juhib Valgevenet KGB. Lukašenka on ise ka tunnistanud, et kui ei oleks olnud KGB-d, ei oleks ta võimule tulnud. Vaid nendest struktuuridest satuvad inimesed valimiskomisjonidesse – ainult omainimesed. Kõige hullem on, et see on kõik seaduses kirjas. Valimistulemused lähevad valimisjaoskondadest rajoonikomiteesse, seal kirjutatakse protokoll tulemustega, ning see saadetakse edasi oblastikomiteesse, kus kirjutatakse uus protokoll selliste valimistulemustega nagu vaja. Eelmised protokollid ja valimissedelid hävitatakse. Ning mitte keegi ei saa mitte midagi kontrollida, ja see on teada. Kõik on seadusega reglementeeritud.

Juhtus isegi selline kaasus: 2006. aastal, kui Lukašenka kolmandat korda presidendiks valiti (Lääs luges need tulemused õigustühiseks), toimus pressikonverents. Kuna Lukašenka ei ole päris terve mõistusega, hakkab ta vahel kõnepuldis oma „teooriaid“ esitama. Niisiis ütles ta tookord muu hulgas, et näe, Lääs nõudis, et meil oleks tulemused nagu demokraatlikes riikides ja kuigi minu poolt hääletas 96 protsenti, kirjutasime, et minu poolt hääletas 83 protsenti, ja ikka ei olda rahul... Sellega ta näitas, et nad „kirjutavad“ valimistulemusi!

Seepärast kutsume üles valimisi boikoteerima. KGB loodud marionettopositsioon kutsub valimistes osalema: tulge kõik ja ütelge oma kindel EI! Aga teame ju, et kui kasvõi 100 protsenti inimesi hääletab vastu, kirjutatakse ikkagi just need numbrid, mis tarvis. Seepärast saab vale ilmsiks tulla vaid siis, kui rahvas valimistes ei osaleks. Kust tuleksid siis need protsendid?

Kõige hirmsam, mis Valgevenes toimub, pole aga see, et valitseb diktaator. Kõige hirmsam on, et valitseb riiklik maffia, mida ma nimetan superparteiks. Nad privatiseerisid riigi, Lõuna-Ameerika riikidega käib tohututes kogustes relva- ja narkokaubandus. Kogu riikliku struktuuri on nad rakendanud enda korporatiivse rikastumise vankri ette. Selle režiimiga võidelda on ääretult raske. Demokraatlikul moel on see peaaegu võimatu, kuna režiim hävitab juba eos igasuguse potentsiaalse vastuseisu, kõik selle, mis talle ohtlik tundub. Seepärast töödeldakse eelkõige noori, intelligentsi, hävitatakse kultuuri, keelt, kunsti, ajalugu... Mida see peaks tähendama, et režiim likvideerib koolides ajaloo? See ei lase kasvada arukal noorel inimesel, kes teab ja tunneb oma juuri.

Kas siis Valgevenes ajalugu on likvideeritud?

Jah, sellest aastast keelati koolides ajalugu kui õppeaine. Valitsuse tegevus muutub aina kohutavamaks ja inimsusevastasemaks. Äritegevus on praktiliselt võimatuks tehtud. Et ettevõtlusega tegelda, oled sunnitud seadust rikkuma. Järelikult pead ennast väga riigitruult ülal pidama, vastasel juhul leitakse kohe too seadus, mida rikkunud oled. Kohtusüsteemid ja kogu administratsioon on otseselt režiimi teenistuses.

Kas tõesti pole tunnet, et asjad hakkavad siiski muutuma?

On ikka! Noored protestivad. Vanemad inimesed kardavad, kuid noored protestivad aina rohkem. On näha, et režiim on juba sisemiselt mäda, et ta elab viimaseid päevi. Kuigi viimaste aastakümnetega on tohutult suurenenud repressiivorganite hulk: KGB, GRU (luureorganid), OMON, miilitsa eriüksused, vanglasüsteemid... Kuid siiski! Pole ju võimalik kogu rahvast hävitada! Olen veendunud, et kui elasime üle kommunismi, elame üle ka lukašismi.

Zenon Poznjak – ajaloolane, kirjanik ja poeet, üks Valgevene Rahvarinde asutajaid. Põgenes 1996. aastal, pärast Aleksander Lukašenka võimuletulekut, Valgevenest läbi Venemaa USA-sse ja elab tänini pagenduses.

Omapoolse kommentaarina lisan, et ajakirja „Grünwald“ andis 1980-ndate lõpul ja 1990-ndate algul välja Eesti Valgevene Selts, mis koosnes tol ajal vaid mõnest entusiastist. Nad tegid seda täielikult omal initsiatiivil ning n-ö oma kulu ja kirjadega. Samuti üllitas  toosama selts Tallinnas Kanada Valgevene Seltsi poolt emigratsiooniaastatel koostatud „Valgevene ajaloo lühikese ülevaate“.

Mitu numbrit „Grünwald´i“ ja ajalooraamat, mis paljudes Valgevene koolides õppekavvagi võeti, toimetati tallinlaste poolt Minskisse ja müüdi ära lausa mõne minuti jooksul.

Mis puutub valgevene keele õppimisse, siis nõukogude ajal oli koolides valgevene kirjakeel kohustuslike ainete hulgas –, tõsi küll, võõrkeelena. Sellest olid soovi korral vabastatud vaid sõjaväelaste lapsed, sest nemad olid vabastatud ka teiste liiduvabariikide keelte õppimisest, põhjendusel, et pere eluviis oli liikuv.

Ajaloo keelustamise kohta tegi toimetus järelepärimise ning sai igati loogilise vastuse, et nii hulluks nüüd asjad küll läinud ei ole. Jutt võib ilmselt olla  Valgevene ajaloo käsitlemine keelu alla panekust.

Veel pean mainima, et saatuse tahtel on mitmed Valgevene kaalukad kultuuri- ja ühiskonnategelased lõpetanud oma elu emigratsioonis. Näiteks:

Francisk Skarina – õpetlane, piiblitõlkija , esitrükkal –  oli sunnitud kodumaalt lahkuma  ning elas Poolas ja Tšehhis.

Adam Mickiewicz – Aleksandr Puškini sõber, poeet ja revolutsionäär – elas Venemaal.

Vassil Bõkav – maailmanimega kirjanik ja ühiskonnategelane, kelle raamatuid on hulgaliselt ka eesti keelde tõlgitud, emigreeris 1990-ndate algul Soome, kus suri 2003. aastal.

Millest küll see erinevatel ajastutel toimunud kodumaalt lahkumine?

IVARI VEE, poliitikatoimetaja

Jaga |