Kas haige ravi või ravimipoliitika?

HARRY RAUDVERE,      18. september 2002


Ajalehe "Äripäev" 29. augustil Sakala Keskuses korraldatud seminar "Ravikindlustuse seadus - kellele kasulik?" pani kaasa mõtlema ja küsimusi esitama.
Seminari avas endine Eesti Haigekassa direktor ja ravikindlustuse seaduse töörühma liige Maris Jesse, kes tutvustas uue seaduse loomise tingimusi, vajadust ning ka eesmärke. Formuleeritud sai ka peamine seaduse eesmärk - võimaldada kindlustatule olemasoleva raha eest võimalikult palju vajalikku ravi. Eesmärk on üllas ja positiivne ning võhikulegi arusaadav.
Maris Jesselt jäi kõlama seisukoht, et uus Ravikindlustuse seadus ei ole kindlasti ainuõige lahendus, kuigi vastab tänapäeva inimeste väärtushinnangutele ning edukuse hindamise peamiseks kriteeriumiks saab olla inimese sissetulek.
Teine esineja, Eesti Haigekassa juhatuse liige Toomas Palu, tutvustas uue seaduse sisu ja nentis, et paljud inimesed ei teagi, millised õigused on neil seadusega tagatud. Samuti said kuulajad teada Eesti Haigekassa töökorraldustest ja põhifunktsioonidest. Mida rohkem hr. Palu kirjeldas haigekassa erinevaid funktsioone ja õigusi lepingute sõlmimisel raviasutustega, seda segasemaks muutus raviasutuse põhiolemus. Ei selgunudki, kas raviasutuse peamine eesmärk on teenida kasumit, ravida inimesi või siis läbi ravitegevuse ikkagi teenida kasumit.
Perearstide tööle hinnangu andmine läbi soodusravimitele kirjutatud retseptide analüüsi, tõi esimese üllatuse ja kummutas dr. Andres Lehtmetsa väite, kes on ka soodusravimite hinnakomisjoni liige, et oluline on ravimi juures toimeaine molekul. Ja just kõige odavama firma ravimi toimeaine molekul, mis võetaksegi soodusravimi hinnakujundamise aluseks, sest molekul on molekul ja seal mingit erinevust ei nähta. Kui nii, siis miks hr. Palu soovitas hakata jälgima perearste, kes kirjutavad just neid odavamate molekulidega ravimeid, tuues põhjuseks patsientide võimaliku ebaadekvaatse ravi?
Ravimiameti peadirektorilt Kristin Raudseppalt saime teada, et ravimiametis ootab turuletuleku registreerimist 167 erinevat ravimit, millest paljud koopiaravimid seda ei saagi oma madala kvaliteedi tõttu. Aga nagu enne kuulsime ongi koopiaravimitel need odavad toimeaine molekulid, mida soodusravimite hinnakomisjon võtab ravimi soodusnimekirja lülitamisel aluseks…
Punkti sellel teemale pani hr. Rauno Pukonen, kes on ühtlasi ka Rahvusvahelise Ravimitootjate Liidu Eestis juhatuse esimees. Tema selge seisukoht oli, et vaatamata ühesugusele molekulile on erinevate ravimite farmakokineetika oluliselt erinev, mis teisitisõnu tähendab seda, et üks ravim võib olla teisest oluliselt efektiivsem, vaatamata ühesugusele toimeainele.
Omamoodi "baltlaste piirikiviks" muutus seminaril Norvasc, mille kohta jäi kõlama ründav seisukoht, kuidas üks ravim ei tohiks olla soodusnimekirjas, sest selle kompenseerimiseks kulub kõige rohkem maksumaksja raha, ehki tegu on vaieldamatult hästitoimiva originaalpreparaadiga.
Kui see on nii, siis jääb mul ja ka paljudel teistel tavakodanikel ainult küsida, miks peab meie turule tulema pr. Maris Jesse soovituste järgi palju kahtlase väärtusega ravimeid, mida pr. Jesse "edukuse kriteeriumile" vastava ja mittevastava maksumaksja raha eest kompenseeritakse, sillutamaks teed turuliidri kohale? Või ongi see ehk nn. ravimipoliitika? Meenub, kuidas korvaloolgi vaat' et mürgiks tunnistati…
Kuna teema oli huvitav, siis võrdlesin Norvasci ravipäeva maksumust teiste samasse gruppi kuuluvate ravimitega. Norvasci ravipäeva hind ei olnud kallis, vaid isegi odavam kui paljudel konkureerivatel ravimitel, ning isegi koopiaravimitel. Üllatus oli seegi, et selle sama soodusravimite hinnakomisjoni liikmed langetavad oma otsuseid eelkõige molekuli- ja tablettide arvu järgi karbis (?!?). Märkamatuks jääb ka ühe tableti toimeaine hulk ja isegi optimaalne ravitsükli pikkus...
Eeltoodust võib järeldada, et Norvasci soodusravimite nimekirjast väljaarvamine ei tulene raha vähesusest ega teadmatusest, vaid konkureerivate ravimifirmade lobbist, et kuidagi kaotatud turuosa tagasi võita. Patt on mõelda ligimesest halba, aga harva on see vale, seega peaks teema edasine arendus olema mitte minu vaid politsei rida, sest korruptsioon ei ole(vat) ravimipoliitka pärusmaa.
Kummaline on ka konverentsil kõlanud pr. Maris Jesse seisukoht, et põhiline on turul olevate ravimite suur hulk, sest siis saame olemasoleva raha eest maksimaalselt palju raviteenust. Seda mõtet võib igaüks ise arendada vastavalt oma huumorimeelele ja rikutuse astmele.
Seminari läbivaks teemaks oli raha vähesus. Kuid kas seda raha ongi nii vähe, on omaette küsimus. Raha tuleb osata lugeda ja sellega ka ümber käia. Praegused tervishoiukorralduse administreerijad selle oskusega küll hiilata ei saa. Või määrab rahva ravikvaliteedi hoopis mõne ametniku isiklik huvi, või lihtsalt poliitiline otsus, nagu armastas seminaril korrutada endine sotsiaalminister hr. Eiki Nestor?
Sotsiaalministeeriumi ravimipoliitika osakonna juhatajalt hr. Andrus Sonnenbergilt jäi kõlama ainus optimistlik seisukoht, et tulevase ravimipoliitika eesmärgiks on eelkõige turul olevate ravimite kvaliteet, ohutus ja tõhusus.
Nende muljete ajel korraldasin 11. septembril Reval Hotell Olümpia konverentsisaalis ümarlaua Eesti tippmeedikutega, et saada lõpuks selgust, kellele Ravikindlustuse seadus ikkagi kasulik on. Ümarlauas osalenud 20 erinevate erialade tippspetsialisti, seisukohad salvestas Nõmme Raadio.
Väljaöeldud seisukohad annavad konkreetse hinnangu Eesti meditsiiniadministraatorite tegevusele ning kinnitavad, et reform tervishoiuskorralduses ei ole konkreetne ja mõtestatud tegevus vaid hetkepoliitikute mängumaa, kus kannatajaks on arstkond ja eelkõige eestimaalased.
Oleme olukorras, mis meenutab August Jakobsoni "Elu tsitadellis" professor Miilast, kes uuris "elu surnud vorme". Aeg on otsida väljapääsu tänasest tsitadellist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)