Kaks Eestit, kaks meditsiini

PEEP PÕDDER,      05. oktoober 2005


Tervishoiupoliitika on läbi kukkunud. Need on karmid sõnad, kuid ilma ausa ülestunnistuseta edasi minna enam ei saa. Ei aita varjata olukorda isegi Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni positiivsed ning kiitvad raportid.

Üleriigilist tervishoiuvõrku, mis tagas arstiteenuse kättesaadavuse vaatamata inimese elukohale, enam ei eksisteeri. Kulude optimeerimise huvides koondati paljud arstierialad suurtesse keskustesse – Tallinnasse ning Tartusse, arvestamata meditsiinis tekkivat ahelreaktsiooni.
Koos statsionaarse eriala ( haiglaravi) ümberkolimisega kahte suurlinna kadusid maakonnakeskustest ka antud eriala ambulatoorsed vastuvõtud. Arstil, kes hommikul palatis haigeid ravis ja õhtu poole polikliinikus hädalisi vastu võttis, kahestuda ei õnnestu. Nii võib näiteks otsida reumaarsti maakonda tikutulega.
Patsiendid peavad katma pikki vahemaid vaid soodusretseptide väljakirjutamise pärast. Lahenduseks ei ole isegi mõnele teise eriala arstile soodusretsepti väljakirjutamiseks õiguse andmine, sest kindla tõvega haige vajab kindla eriarsti kontrolli ravimi toime ning ravitulemuste üle. Üldises arstide defitsiidis toimub eriarstide pidev liikumine nendesamade keskuste poole, tahab ju arstki olla oma eriala tõmbekeskmes.

Keskused ei jõua ravida vanureid
See tendents on tekitanud suure patsientide ülerahvastatuse Tallinna ja Tartu haiglates ning polikliinikutes, kust üha sagedamini kostab üleskutseid ruumide laiendamisele ja lausa uute haiglate ehitamisele. Viimane on meditsiinis aga kõige finantsimahukam tegevus üldse.
Ühelt poolt vaadatuna käib kroonilises rahapuuduses vaevlevale tervishoiule uute lisapindade ehitamine üle jõu, teiselt poolt seisavad korralikud haiglahooned vabariigis jõude (näiteks uus ja ilus Valga haigla, Võru haigla, Keila haigla, Põlva haigla, Narva haigla jne).
Keskused ei jõua ega tahagi võtta ravile vanemaid inimesi krooniliste haigustega, kohalikesse haiglatesse saadetakse ära vähegi pikemaks veniva haiguskuluga patsiendid. Eesti tervishoiusüsteem on välja mõelnud kohalikud haiglad, pikaraviosakonnad ning õendus-põetusosakonnad. Tihti nõuab just nendes osakondades viibivate patsientide adekvaatne ja kvaliteetne ravi mitmete erialaspetsialistide tugevat ning pidevat koostööd.
Pool Eesti tervishoiust on aga sisuliselt muudetud hospitsiks, kus abistatakse küll söömisel ning ulatatakse klaasitäis vett, mõned tabletidki, kuid aktiivse võitlusega tervise seisundi parandamiseks sellel mingit seost ei ole.

Kaks eraldi seisvat meditsiini
Olen kaua oodanud seda julget, kes esimesena ütleb välja sõna massimõrv, kuid asjatult. Ametnikud manavad näole läbitungimatu pilgu, püüdes väita, et nii ongi õige. No mina siis ütlen – see on massimõrv.
Maakonnahaiglad püüavad kõigest väest hoida lagunevat struktuuri koos, kasutades selleks pensionieas kolleegide abi, sõidutades tohtreid pikkade vahemaade tagant, makstes akordtasusid. Kohapealsed arstid, vaatamata erialale, on selgeks õppinud kõik, alates luude paikatõmbamisest ja lõpetades narkotestidega, südame rütmipanemisest või lõikehaavade õmblemisest rääkimata. Patsient ei saa aru, miks ta peab traumapunkti teenuse järele sõitma mitmeid kümneid kilomeetreid.
Eestis eksisteeriks nagu kaks eraldi seisvat meditsiini. Esimene neist hiilgab küll kõrgtehnoloogilise aparatuuri ja kitsaste erialade tippudega, kuid sinna mahuvad vaid pooled abivajajatest –see ravi on ülikallis, abivajajaid nii sotsiaalse kui tervisliku seisundi järgi selekteeriv, teine püüab eluvaimu sisse puhuda krooniliste haigustega ning eakatele patsientidele, ravib kodutuid, tervisekindlustuseta inimesi.
Esimese arendamine neelab tohutuid rahasummasid, kuid efektilt rahva üldisele tervisele on tagasihoidlik, teise arendamise on paljud poliitikud ja isegi tipparstid seadnud kahtluse alla – ebamugav, tüütu, kuse järele haisev.

Kutsun vastuhakule
Kui Eesti riik ei pööra oma tervishoiupoliitikas nägu maakonnatasandi poole, ei väärtusta kohapealset meditsiini, laguneb arstiabi baas ning varsti pole enam kedagi, kes abivajaja õige tipu juurde Tallinna või Tartusse suunaks. Õigel ajal jäävad avastamata vähkkasvajad, ägedad haigused muutuvad krooniliseks, halveneb meie laste tervis.
Tervishoiusüsteemi sisestest korrigeerimismeetmetest ei ole kasu, äriks muutunud meditsiin liigub siseselt suurima kasumi võimalikult kerge teenimise suunas. Survet tervishoiule peavad avaldama kohalikud poliitikud, kultuuritegelased, ühiskondlikud organisatsioonid, patsiendid ja nende lähedased. Mina kutsun teid kõiki vastuhakule.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)