Kas enne oli erakond või meedia?

URMI REINDE,      10. detsember 2003

Trükiajakirjanduse mõjust eestlaste valimiseelistustele 1999-2003

Kauaaegne tippajakirjanik, nüüd akadeemia Nord meediaprofessor Raivo Palmaru esitles novembri lõpus oma uurimistööd "Trükiajakirjanduse mõjust eestlaste valimiseelistustele 1999-2003". Loengut oli kuulama kogunenud hulgaliselt teadlasi, ajakirjanikke, õppejõude, üliõpilasi, meediatöötajaid jmt arvamusliidreid. Poliitika ja ajakirjanduse vahekord on Eestis jätkuvalt teema, mis pakub pinget.

Palmaru uuringu vastu võiksid eelkõige huvi tunda poliitikud ja ajakirjanikud. Nii ühed kui teised eelkõige sellepärast, et teineteist vastastikku paremini tundma õppida ja otse öeldes ära kasutada. Senisest praktikast meedia ning ajakirjanduse vahekorras võib teha esialgse (võib-olla pealiskaudse) järelduse, et rohkem on meedia osanud poliitikuid ära kasutada.
Kui poliitikud tunneksid paremini meedia toimimist masside peal, võib-olla oskaksid nad oma kampaaniates ja strateegiates ka ajakirjanduses pigem partnerit kui vaenlast näha?

Kas meedial on mõju?
Palmaru keskendus kahele küsimusele:
1. Kas meedial on mõju?
2. Kui meedial on mõju, siis miks ja kuidas see väljendub?
Loomulikult tõestas Palmaru uuring, et meedial on tugev mõju. Ometi pole meedia kõikvõimas, nagu vahepeal ühekülgselt arvati. Rohkem kui meedia määravad poliitilise suundumuse siiski sotsiaalsed karakteristikud.
Ilmne on seos meedia sisu ja valimistulemuse vahel. Järelikult mõjutab meedia valijaskonda tugevalt. Palmaru aga selle iseenesest lihtsa tulemiga ei lepi, ta küsib edasi: millised muutused leiavad ühiskonnas aset selle mõju tulemusena?
Piltlikult küsib Palmaru, kas enne oli muna või kana? Kas enne oli erakondade populaarsus ja siis meedia huvi erakonna vastu? Või tõstis erakonnast palju ja pidevalt kirjutav meedia hoopis erakonna populaarsust?
Siin on mõtlemist meile kõigile!
Palmaru üks teese oli, et näiteks viimaste Riigikogu valimiste eel veebruaris 2003, kui puhkes suur kompromaadi sõda Keskerakonna vastu, ei mõjutanud see kuigivõrd enam valimistulemust, sest esiteks, otsustused olid selleks ajaks juba välja kujunenud, ja teiseks, ka negatiivne meedia mõju võib vastuvõtja peas moonduda positiivseks. Selle pöördvõrde tulemusena läheb valija ka pideva negatiivse surve peale ja hääletab ikkagi selle erakonna poolt, keda kõige rohkem "kotitakse".
Päevatöö Kesknädalas on siinkirjutajale tõestanud, et seda Palmaru resümeed on kahtlemata raske uskuda nii tegevpoliitikutel kui ka sotsioloogidel. Ikka arvatakse, et kui palju sõimata, kaotavad populaarsust poliitikud, mitte ajakirjanikud. Kuigi Eestis üha langev usaldus ajakirjanduse vastu vahest näitabki, et pideva sopaloopimisega tiraazhid tõusma ei hakka, ja ekraanidelt kaovad ka piinlikkust tekitavad saated, kus poliitikuid on üritatud näidata nilbetes stseenides.

Oponendid Kaevats, Kivirähk ja Rebane

Palmaru ettekannet ja vestlust saaliga juhtis Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi direktor Raivo Vetik. Tema andis sõna ka Palmaru oponentidele, kelleks olid teadlane Ülo Kaevats, sotsioloog Juhan Kivirähk ja ajakirjanik Raul Rebane.
Filosoofiaõppejõud Kaevats tegi ettepaneku, et uuring tuleks avaldada, sest see on hetkel Eestis sotsiaalteaduse tasemel väga vajalik tekst. Kaevatsi meelest ei ole meie valijad absoluutselt kursis erakondade ideoloogiatega ja valikud tehakse suurelt jaolt argiteadvust usaldades. Hiljaaegu avaldas Kaevats Postimehes teoreetilise arutluse, kus ta tõestas, et just viimased Riigikogu valimised näitasid otseseost erakondade kulutatud raha ja saadud saadikute arvu vahel. Meie parempoolne ajakirjandus toetab selgelt rahavõimu, väitis Kaevats.
Raul Rebane nentis, et põhiküsimuseks jääb, kuidas valikuid mõjutada. Kindlasti aitaks selleks kaasa resonantsi uurimine ehk teadasaamine, milline on tagasiside. Ta kommenteeris ka küllastumist, mis toimub paaril-kolmel viimasel nädalal enne valimisi. Need, kes on otsuse langetanud, kas üldse minna valimistele ja kelle poolt hääletada, on meediale juba püüdmatud. Lahing käib kõhklejate mõjutamise pärast.
Kui Palmaru üks väide kõlas, et meedia kõrval on poliitikutel võimalik suhelda ka interpersonaalselt (s.t isikute vahel, näit kohtumised valijatega), siis Rebane arvas, et selline suhtlemisviis on meediaga võrreldes väikese mõjuga. Rebane oli küll nõus sellega, et "kui negatiivse mõjutamise motiiv on läbinähtav, saavutatakse vastupidine tulemus".

Teadus ja poliitika koos meedia vastu?

Lõpuks vastas Palmaru kokkutulnute küsimustele. Kesknädala küsimusele "Kas ta ise usub, et tema töö võiks mõjutada meediat?" vastas Palmaru kiirelt ja veendunult - ei!
Raivo Vetik aga pöördus saalis istunud Postimehe ajakirjaniku Peeter Ernitsa poole ja suunas esitatud küsimuse talle: "Peeter, kas Raivo mõjutas sind?"
Enne kui Ernits jõudis vastata, kõlas üle saali Ülo Kaevatsi hääl: "Peeter ei ole päris õige eesti ajakirjanik - tal on isiklik arvamus ja selge mõistus!"
Selle peale läbis Nordi auditooriumisse kogunenud rahvast üksmeelne naer. Naer, mis nüüd, paar nädalat hiljem, on võtnud kurvagi alatooni - kui poliitikud (vähemasti parimad neist) ja teadlased rivistuvad ühisrindena ajakirjanike vastu, mis meist siis saab?

Kas enne oli partei populaarsus ja siis meedia huvi selle erakonna vastu? Või tegi erakonna populaarseks hoopis palju ja pidevalt kirjutav meedia?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)