Villand ajakirjanduse kõverpeeglist

EVE OSA,      18. september 2002




Mispärast on normaalne inimene vaba Eesti ajakirjandusest sootuks kadunud? Miks päeva- ja nädalalehed promovad vaid hälvikuid ja jätiseid? Miks väljaanded seavad oma sihtgrupiks valdavalt noored ning üle 35-aastast inimest peetakse stampselt muldvanaks lubjakaks, kes põhiliselt Toompeal räuskamas käib? Nii on minult kui vene aja lõpus ning rahvusliku taasiseseisvumise päevil suurtes päevalehtedes töötanud ajakirjanikult sageli küsitud.
Stampvastus oleks, et lugeja näitab rahulolu sellega, mis talle ette söödetakse. Kui ta saasta enam ei tarbiks, jääks omanikel kasum saamata ja sopalehed pandaks kinni. Aga nii radikaalsete sammudeni läheb siinmail üpris kaua. Sest meie inimesed on harjunud lehti tellima ja ostma. Toiduturul sai väljamaise läikiv-kirevas pakendis konservante täistopitud vuhvli ihalemise hooaeg üpriski ruttu läbi. Enamik eelistab taas eestimaist. Eesti jäätise, singi ja vorsti maitse on eestlasele suupärasem kui sisseveetu. Pelgalt pakendiga, mis väljamaisele analoogile ammu enam alla ei jää, teda enam ei peibuta.
Leheturul toimuks sama, kui eestimaist kvaliteetkaupa asemele võtta oleks. Niisugust, nagu näiteks Saksamaal on sopakate kõrval Frankfurter Allgemeine. Aga ei ole, sest kõik meie suuremad lehed on Skandinaavia suurkontsernidele maha müüdud. Neid tehakse "unifitseeritud maitsega lugejale", kes ihkavat vaid seksi ja vägivalda ning kellele on tarvis tarbimisreklaami ajude vahele tampida. Kui malli järgi uudisekünnist ületavat materjali iga päev ei teki, luuakse "tooted": seksikristid, anusaagimid, arnoldoksmaad... Neid toodavad ajakirjandustöötajad, kelle igakülgses kompleksivabaduses ei saa süüdistada ülikooli, sest nad pole sinna kunagi sattunud.
Poliitilises aspektis panustavad väljaanded lühikesele mälule. Kui tõeline sigadus uudiskünnise ületabki, summutab selle kohe pseudouudislik infomüra.
Vene ajal rõhutati ajakirjanduse harivat ja kasvatavat funktsiooni. Mis tal kahtlemata on. Keskealist inimest, kel eetilised imperatiivid ja kogemused-arusaamad reaalelust olemas, on raske ümber kasvatada. Taban end isegi rõõmustamast, kui gümnaasiumis õppiv poeg ja ta sõbrad loevad haruharva midagi peale Autolehe või telekava. Muu neid "ei koti".

Noorsoo järjest totaalsemat kirjasõnapõlgust seletatakse teleri- ja arvutiajastuga. Ent päris kindlasti on sellesse oma panuse andnud ka vuhvelajakirjandus.

Kas ravime kirjanduspõlgust vuhvelõpikuga?

Usun, et kolm vuhvelajakirjanduse õitseajastul kasvanud-kujunenud 23-25-aastast õpetajannat tahtsid heauskselt tõepoolest teha "änxa ja cuuli kirjandusõpiku, kus kuiv faktitõesus ei ruuli ja mis räägix blondiini või rullnokaga tema enda keeles". Gümnaasiumile mõeldud "Eelmise sajandi eesti kirjandus" kubiseb aga faktivigadest, labidaga-lapiti-hinnangutest, tabloidajakirjanduse lukuaugu-lobast ja muust autorite harituse puudulikkusele viitavast. Ent - üllatus-üllatus! - haridusministeerium on kinnitanud riiklikule õppekavale vastavaks õpiku, milles ei peeta märkimisväärseks Eduard Vildet, Oskar Lutsu, Jaan Kaplinskit, Andres Ehinit, Viivi Luike, Ene Mihkelsoni, Tõnu Trubetskyt, Hasso Krulli jpt, kuid kus kellegi tibikirjaniku Kerttu Rakke mõnekümneleheküljeline suht küündimatu jutuke on ülistatud romaaniks. Bernhard Kangro ja Betti Alver on tembeldatud sotsrealistideks, Juhan Smuuli on olulisim, et olnud joodik, Enn Vetemaa aga salakaubitsnud Havailt gladioolisibulaid.
Lollus ja labasus riiklikult soovitavaks ja kohustuslikuks? Elunormiks?

Kõverpeegel rahva peeglis

Pedepihtimuste üleshaipija kiitles 1200 kommentaariga võrguväljaandes. Loomulikult ei saanud leht toimida nii, nagu "kommijad" soovitasid - trükkida järgmise päeva leht neist "kommidest". Sest vaid väga vähesed olid kompleksivaba ajakirjandustöötaja ja lehe labasusega samaväärsed.
Vaataks siis juba äratüüdanud kõverpeeglile lisaks ka sellesse peeglisse, mida hoiab rahvas SLÕLi ja Delfi "kommides".
FFF: Krt, ma olen marus selliste rõveduste peale! Ja veel esikaanel - teist korda nädala jooksul oma pedejutuga! Kirjutage normaalsetest Eesti meestest ja nende lastest ja naistest!
Olev: Tõelise vaimupuudega on meedia - et selline asi üldse uudistesse jõuab!
Julgust: Üks haigemaja valitseb pressimaastikul.
Marta: Kuidas siis on: kas ajakirjandus laskub nn realugejate tasemele või kujundab realugeja taset, st tirib realugeja enda tasemele?
?: Inimene mõtleb, et ostab ajalehe, aga saab peotäie sitta. Kellele on mõeldud debiilne ajakirjandus? Kas keskmisele eestlasele?
Peter: Nii kahju, et inimesi külvatakse sellise lägaga üle päevast päeva. Palun, ma ei suuda enam ajalehti ja webi-portaale lugeda.
EV-s pole seadusi: ... muidu olex algatatud kriminaalasi - süüdimatu inimese ärakasutamine rahateenimise eesmärgil.
Eestlane: See, et vaegmõtlemisega inimesi ära kasutatakse ja sellest meediakära korraldatakse, on märk üldisest nõrkusest, sest tervetega ei julgeta norida. Sama, mis vanurilt toidukorv ära varastada.
Mann: Ajakirjandus ei tohiks selliste pseudoprobleemidega üldse tegelda. Eestis leidub piisavalt ka tõelisi perverte ja lapsevägistajaid, keda risti lüüa, kelle eest avalikkust hoiatada ja keda kohtu alla saata.
Salmonella: Sopa müümine on tunduvalt rentaablim kui kultuuri müümine.
Natukene leheneeger: Ma kujutan ette, mis näo lehe juhtkond teeks, kui keegi reportereist teataks, et hakkab nüüd infot uurima ja selle looks saamiseni kulub nädal.
Tt: ... tuleks välismaa kapitalil püsti seisva klantssõnniku ostmine päevapealt järele jätta ning osta ainult sellist trükisõna, mille rahastajad meiega samadel tänavatel ringi kõnnivad ja sama surutise all ägavad.
Arvaja: Kui suudaks blokeerida selliste kanalite kõik torud - ei telliks, ei ostaks jne. Kas oleme selleks võimelised?

Ka koolilastest lehemüüjad tunnistasid, et leht ullikesega esikaanel müüs kehvasti. Ent tema teema Eesti meedias jätkub. Sest ootuspäraselt läks täppi paljude kommenteerijate ennustus "teise arnoldi" peatsest kere peale saamisest.
Tülikast klantssõnniku ostmise harjumusest vabanemist saab pehmemaandada võrguväljaandeid lugedes. Ei kogune makulatuuri ja raha jääb kotti millegi mõistlikuma jaoks. Kuigi olen parteitu, tellisin Kesknädala. Teadjamad räägivad, et tasuks võtta ka Videvik, kuigi pensioniiga alles kaugel. Ei maksvat häbeneda, sest selles lehes on üpris palju loetavat ka lihtsalt mõtlevale inimesele mis tahes vanuses.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)