Nädala juubilar MATTI MILIUS 65

Lumehelbeke

Tasa-tasa

Langeb mu aknale

Plärts...

Need read pärinevat legendaarselt kunstikogujalt ja Tartu „vaimult", täna, 10. novembril 65-aastaseks saavalt boheemlaselt, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ühelt vastuolulisemalt inimeselt Matti Miliuselt.

Vahel paistab, et oleme nähtavasti jäägitult kaotanud aja, mil elu oli läbi imbunud vaimsusest. Protestivaimu oli tollal tunda peaaegu kõiges, kuid protesteeriti peenelt, varjatult ja maitsekalt. Kusjuures see protest polnud suunatud mitte niivõrd Nõukogude Liidu kui poliitilise moodustise vastu, vaid eelkõige ahnuse, karjerismi, pugemise ja lolluse pihta.

Need, kes täna vastu rinda taovad ja pasundavad, kuidas nad punase ikke all elada ei saanud ning nõukogude korda seestpoolt õõnestasid, enamasti kavaldavad. Nood „õõnestajad" tegutsesid enamasti kompartei ridades olles ja, imelik küll, õõnestasid nõukogude korda endile äärmiselt kasulikult.

Samas hoidis kultuurieliit rahva vaimu erksa. Tihti olid neil selleks kasutada ülimalt tagasihoidlikud vahendid. Inimest aga ärgitati lugema ridade vahelt, nägema nähtuste ja asjade sügavamat sisu ja mõtet.

Tollest hetkest peale, kui kõike tohtis rääkida, algas kunstilise mõtte taandareng. Naljad ei olnud enam naljakad, vaid labased. Väga tagasihoidlik ja esteetiline erootika asendati ühel hetkel räige pornograafiaga - esimesel korral oli huvitav, järgmisel aga juba vastik.

On veel üks asi, mis minu meelest on koos korramuutusega kadunud - see on boheemlus kui eluviis. Tallinnas on kadunud „Pegass" Kirjanike Majas ja „Moskva" kohvik Vabadusplatsil. Ei noh, füüsiliselt need majad seisavad ja mõlemast antakse isegi kohvi, aga... Tõeliselt boheemlaslikke kunstiinimesi on meie kalkuleerivas ja massikultuurile orienteeritud maailmas ikka väga väheks jäänud. Kui palju on täna kunstnikke või muusikuid, kes pärinevad underground'ist? Tänaseks hakkab läbi saama (või ongi juba läbi saanud) nende aeg, kelle ülikooliks olid kas katlamajad, nagu luuletajal Jossif Brodskil ning lauljal ja laulukirjutajal Viktor Tsoil, või kalmistud ja jalgpalliklubid, nagu lauljal ja laulukirjutajal Rod Stewardil. Terve hulk muusikuid ja kunstnikke on omal ajal töötanud haiglates või surnukuurides sanitaridena.

Kultuurifenomen Matti Milius töötas suure osa oma elust lihakombinaadis ja mujal valvurina, lüües öösiti kirjutusmasinal ümber kirjameeste käsikirju ning kirjutades ka omi luuletusi Matti Moguchi nime all, mida ta ise nimetas peldikupoeesiaks. Mingi aja töötas Matti ka postiljonina.

Milius elas ja minu teada elab siiani Tartus Kastani tänava puumaja väikeses korteris. Elas ta koos oma juuksurist emaga, kes alati olla muretsenud, et kui tema ära sureb, ei saa Matti enam oma eluga hakkama. Sinna korterisse kogus Matti oma kunstikollektsiooni, mille suurust ta isegi ei tea. Ta on öelnud, et pole põhimõtteliselt midagi ostnud - kõik pildid on talle kingitud. Eeldatavalt on Miliusel vast kõige võimsam omaaegsete Nõukogude Liidu kunstnike tööde kogu, kusjuures enamik autoreid on olnud just needsamad undergroundi esindajad. Mõned pildid olla väga head, mõned lausa saast, enamuses aga huvitavad.

Tõelisele boheemlasele kohaselt on Matti pidevalt epateerinud ning aeg-ajalt ka skandaalidesse sattunud. Paljud tema ülesastumised on aja jooksul lausa legendideks muutunud ning aina uusi seiku omandanud.

Paljudel on veel meeles, kuidas Milius Tartu Riikliku Ülikooli uue raamatukoguhoone avamisel, kui toonane EKP Tartu linnakomitee esimene sekretär Indrek Toome kõnet pidas, raamatukogu ees asuvasse purskkaevu ujuma läks. Miilitsal ja üliõpilaste, aga ka teiste tsiviilisikute meelsuse kontrolliga tegelevatel riikliku julgeoleku komitee (KGB) viienda osakonna agentidel kulus  hulk aega, et teda basseinist välja meelitada. Pärast seda kümblust sidinud Matti mõned päevad pogris.

Järgmisesse suuremasse skandaali kiskus mehe tema luule. Kui KUKU klubi perfomansid ja näiteks enese alastikoorimine 2001. aastal kunstifestivali „Ground Rush" avamisel olid mõeldud küllalt kitsale ringile, mis koosnes enamasti samasugustest kunstiboheemlastest, siis 1993. aastal vapustas Milius kogu Eesti televaatajaid ühes märtsikuises Vahur Kersna juhitud „Hommiku TVs", lugedes vastvalitud Eesti missile Katrin Kitsele luuletuse sellest, et naised ja eriti just missid peaksid igal hetkel ja kohe kõigile meestele anduma.

See väljaastumine ning noore neiu pisarad otse-eetris viisid vimkavennad kohtukulli ette. Vaidlus selle üle, kas see luuletus oli lihtsalt kunst või solvamine, käis mitu aastat. Süüdimõistva otsuse järgi pidid Milius ja Kersna tütarlapse ja võistluse „Eesti Miss" korraldajate ees ametlikult vabandama.

IVARI VEE

Fotol: Tiiu Kirsipuu skulptuur Matti Miliusest

Jaga |