Jäädes küüru, saame üle küüru

GEORG PELISAAR,      17. detsember 2003

Kirikute varavaidluses ei kosta Eesti-poolseid nõudmisi

On kummaline, et Moskva-meelsele kirikule vara taotlejate poolel on ka Eesti tunnustatud poliitikuid ja ärimehi. Kui üks neist kiitis hiljuti Eestit külastanud Aleksius II hea eesti keele eest, siis hea kristliku meele eest Venemaa kirikupead siiski veel kiita ei saa. Olnuks ju igati loomulik, kui ühte usku kandvad kirikujuhid oleksid leidnud võimaluse ühiseks jumalateenistuseks. Metropoliit Stefanus tegi kohtumisettepaneku, mis sai kahjuks eitava vastuse.

Viis aastat tagasi, 4. detsembril 1998. a Venemaa ja Eesti valitsusdelegatsioonide kohtumisel Tallinnas allkirjastati Eesti-Vene koostöökokkulepe kultuuriväärtuste säilitamiseks.

Eesti kummardused Moskva kirikule

Kokkuleppes lubavad pooled kaasa aidata riikide territooriumilt ebaseaduslikult välja viidud kultuuriväärtuste tagastamisele. Toomas Sildam tsiteerib Postimehes (5.12.1998) eesti valitsusametnikku: "Meile tehti suhteliselt ühemõtteline ettepanek: Eesti annab Nevski katedraali Moskva patriarhi Aleksius II alluvusse ning saab kultuuriväärtused Venemaalt tagasi."
Ehk oligi president Meri surve ja Isamaaliidu tahtmine olla presidendi ametiraha tagasitoojaks - see, mis sundis tollase kolmikliidu manööverdama nii, et linnapea Jüri Mõis ka ametlikult Nevski katedraali Aleksius II alluvusse andis. Paraku on nii presidendi ametiraha kui ka Tartu Ülikooli kunstivarad tänaseni Venemaal. Hoolimata sellest, et veel 1997. aastal oli president Meri vastuvõtul õigeusklikke esindamas üksnes piiskop Kornelius.
Uueks Venemaa nõudmiseks sai Moskva õigeusukiriku registreerimine Eestis, mis aga algselt esitatud põhikirja alusel tähendanuks Eesti seaduste ja rahvusvaheliste tavade rikkumist. Sellest hoolimata tõstatasid Vene riigi esindajad, kuid ka Eesti vene õigeusku pooldavad parlamendisaadikud kirikutüli mitmel riikidevahelisel foorumil. Sellekohaste rahvusvaheliste nõuete esitamise on Eesti õnneks suutnud ära hoida, kuid seda tänu demokraatlike riikide õigeusklikele, kes probleemi on õigesti tajunud.

Miks Moskva kirikut ei registreeritud?

1919. aastal toimunud Eesti õigeusukirikute esimesel täiskogul otsustati, et iseseisva riigi õigeusu kirik peab olema sõltumatu Vene Õigeusu Kirikust. 10. mail 1920. aastal tunnustasid Vene Õigeusu Kiriku Sinod ja Venemaa tollane patriarh Tihhon Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku (EAÕK) autonoomsust. Eesti õigeusklikud said laialdase autonoomia Moskvast isegi aasta varem kui soomlased, poolakad ja lätlased. Hiljem taotles EAÕK üleminekut Konstantinoopoli Patriarhaadi kanoonilisse alluvusse, mis sai 1923. aastal ka teoks.
Pärast Eesti okupeerimist lõpetas Vene Õigeusu Kirik 1945. aasta märtsis jõuga Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku tegevuse. Eesti õigeusklikud säilitasid aga eksiilis oma kiriku järjepidevuse ning registreerisid 1993. aastal EAÕKi vastavalt seadustele kirikute ja koguduste registrisse.
Sama nime ja EAÕKi õigusjärgsust asus taotlema ka Moskva Patriarhaadi poolt 1945. aastal loodud Eesti piiskopkonna esindus. Loomulikult ei võimaldanud Eesti seadused taolist kirikut registreerida. Eelmisel aastal, kui Moskva õigeusukiriku esindajad taandusid oma põhikirjas õigusliku järjepidevuse nõudest ning enda registreerimisest Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuna (MPEÕK), sai see ka teoks.

Moskva pole jätnud ega jäta …

Omandireformist tulenevate seaduste kohaselt peaks kogu õigeusukiriku vara Eestis kuuluma Eesti Apostliku Õigeusu Kirikule. Paraku pole EAÕK oma valdusse saanud reaalselt ühtegi hoonet, milles teenivad või elavad Moskva-meelsed usklikud. Ka on EAÕKi juhid eesotsas metropoliit Stefanusega suhtunud olukorda kristliku leebusega ja otsinud kompromisse kirikutüli lahendamiseks kõigi usklike huvides. Just EAÕK on teinud korduvalt ettepanekuid sõlmida vara kasutuslepingud, kahjuks pole vene kirik tahtnud kordagi isegi ühe laua ümber istuda.
Riigi vahendusel ja EAÕKi nõusolekul sõlmitud, sisuliselt tasuta rendilepingud kirikuvarale peaks olema eelkõige Moskva Patriarhaadi Kirikule soodne lahendus. Ometi kuuleme jätkuvalt Moskva kiriku varataotlustest (vt eespool olevaid uudiseid).
Kummaline, et taotlejate poolel on ka Eesti tunnustatud poliitikuid ja ärimehi. Kui üks neist kiitis hiljuti Eestit külastanud Aleksius II hea eesti keele eest, siis hea kristliku meele eest teda siiski veel kiita ei saa. Olnuks ju igati loomulik, kui ühte usku kandvad kirikujuhid oleksid leidnud võimaluse ühiseks jumalateenistuseks. Kohtumisettepaneku metropoliit Stefanus esitas, kahjuks sai see aga eitava vastuse. Millisest kristlikust sallivusest või leppimisest saame siin rääkida?

Moskval tagataskus kirik, kuid Eestil?

Veel enne ja vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist räägiti Eestis palju Tartu rahulepingust ja aladest, mis on Vene Föderatsiooni haldusalas. 1994. aasta augustis kuulutas Eesti president Meri suu läbi juba kogu Eesti Vene vägedest vabaks.
Kuid Petserimaa ja Narva-tagune ala? Kui Moskva on igal võimalikul puhul tõstatanud Eestis elavate venelaste inimõiguste ja õigeusukiriku teema rahvusvahelisele tasemele, siis kahjuks pole kuulnud, et Eesti riigijuhid oleksid samamoodi võidelnud Petserimaal elavate Eesti kodanike inimõiguste ja Petserimaale jäänud vara eest. Vastupidi!
" Juba Andres Tarandi jõulurahuvalitsus taganes Tartu rahulepingu piirist, kuid piirileping Venemaaga on ikka sõlmimata;
" tunnistasime vene sõjaväepensionäre, kuid teispoolt kontrolljoont tulnud Eesti kodanikest vanakesed on ikka ilma pensionita;
" tegime järeleandmisi kodakondsuspoliitikas, kuid topelttollid on ikka kaotamata;
" registreerisime kiriku ja andsime kirikuvarad kasutusse, kuid meie kultuurivarad on ikka Venemaal …
Kui eelnev puudutas peamiselt riikidevahelisi probleeme, siis olgu veel öeldud, et okupatsiooniaastatel, mil õigeusukirikuid Eestis dikteeris Moskva, suleti Eesti NSVs nagu ka mujal NSVLis kirikuid, kus oli palju ikoone ja muid kultuuriväärtusi. Kuhu need jäid? Saades teatavasti himu kasvab.
Kui tahame olla riik, peame tehtut kriitiliselt hindama ja võtma eeskuju teistelt, pikema praktikaga riikidelt, ka Venemaalt. Seega, ei sammugi tagasi ning igal nõudmisel olgu vastunõue. Eesti rikkused jäägu Eestile.

Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku juhid eesotsas metropoliit Stefanusega on suhtunud olukorda kristliku leebusega ja otsinud kompromisse kirikutüli lahendamiseks kõigi usklike huvides.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)