Poola ajab oma joont

Sõitsin hiljuti ringi mööda Poolamaad. Vaatasin sealset elu, ja see pani mõtlema. Poolas tehakse külapood lahti kell viis hommikul, kell kuus on ehitusmehed juba tellingutel, põldudel käib töö niikaua, kuni silm veel seletab. Eurorahad on sealmail läinud nähtavasti asja ette. Kitsavõitu, kuid kõike ja kõiki ühendav teedevõrk on korras. Preislaste istutatud alleesid pole keegi taibanud maha võtta ja arutuid kergliiklusteid pole keegi inimtühjadesse paikadesse ehitanud.

Tavateedel on kiiruspiirang 80 km/h, ja keegi ei kurda! Nendele looklevatele teedele mahuvad ühtaegu nii 18-meetrine koormaauto kui ka vanem naine, risti reha jalgrattal. Teed kulgevad mööda peaaegu iga külapoe eest, sest äri ei tohi seisma jääda – kaup ja raha peavad liikuma. Seejuures on Poolas elanikke 40 korda rohkem kui meil; aru ja arukust tundub asjaajamisel samuti oluliselt enam olevat.

Palju ülekohtuid

Siiski on poolakate endi sõnul toimunud mingi muudatus, mida pealtnäha peaaegu polegi. Poolakad on uhke rahvas, ajalugu maailmanimesid täis. Nad on ise maailma jaganud ja nad ise pole samuti jagamisest pääsenud. Seetõttu söed hõõguvad tuha all paljude ülekohtute tõttu.

Poola naabritest rääkides olgu selle Leeduga kuidas on, kuid Ukraina on hoopis teine asi. Ametlikul tasemel on kõik korras ja poliitikud mäletavad asju pragmaatilise olupoliitilise valiku alusel. Teine asi on, kui su perekond on kannatanud – seda on raske unustada.

Ukraina ametlik ideoloogia on Stepan Banderast teinud rahvuskangelase. Volõõnia (praegu Ukraina) poolakatest asukad mäletavad aga üsna hästi, kuidas 1943. aasta veebruarist alates just Bandera banded piiriäärsetes külades erinevate allikate alusel 60–100 tuhat poolakat eriti elajalikul viisil tapsid. Sakslased lõid siin mitu kärbest ühe hoobiga – lasid musta töö teha Banderal ja Šuhhevitšil, puhastasid territooriumi, ja jäid ise „puhasteks poisteks“, kel nonde metsikustega mingit pistmist polnud. Ehkki, Saksa ohvitseride memuaaride põhjal oli isegi nende jaoks see jõhkrus olnud ennenägematu ja pannud imestama.

Poolakad Banderat ei unusta

Sellest enam aga ei räägita. Bandera (kahtlemata Ukraina vabadusvõitluse väljapaistvamaid tegelasi) üks peaideoloogidest Lebed ütles otse välja, et nii poolakaid ja moskaale (venelasi) kui ka madjareid (ungarlasi) tuleb hävitada viimseni. Seda poolakad mäletavad ja unustama ei kipu.

Sõda sõjaks – seal on ohvrid vältimatud. Kuid inimvihkajalik ideoloogia on midagi muud. „Seda avalikult rääkida pole praegu päris ohutu.“ Nõnda lausus poolakast ajaloolane otsesõnutsi. On tekkinud olukord, kus ametlikes resolutsioonides õitseb „rahvaste sõprus“, tegelikult aga hõõgub tuha all midagi, mis võib välja lüüa teab kus ja teab mil moel.

Kõigele vaatamata – Poola ajab oma joont

Majanduslikus mõttes on oma joont ajav ja oma rahasüsteemi säilitanud Poola üsna libedalt üle elanud kõik hiljutised maailmakriisid. Tööstusele lisaks hoolitsetakse oma turismi ja kõige muu eest, mis omade inimeste elustandardi kõrgemale viib – hinnad on neil igas sfääris oluliselt madalamad kui meil. Kell kuus tööle, nagu eelpool öeldud, ja tulemuseks on, et meie sööme siin Poola kartulit ja õuna, paljust muust kõnelemata.

ANDRES RAID, telemees

[fotoallkiri]

VALIK EESTI TURUL: Poola õun, Poola maasikas, Poola kurk, Poola kirss, Poola kartul, Poola liha… Huvitav, kuidas neil ei ole seda probleemi, et eksportida ei saa? Või on neil paremad juhid – sellised, kes suudavad ennekõike hoolt kanda oma maa majanduse eest?

Jaga |