Vene spiraal ja Mihhail Gorbatshovi roll selles

KAIDO JAANSON,      17. oktoober 2007


20 aastat tagasi, oktoobris 1987 valis ajakiri Time Mihhail Gorbatshovi aasta inimeseks. Selle tähtpäeva puhul Kesknädala poolt palutud artikli kirjutamise tegi mulle raskemaks asjaolu, et Mihhail Sergejevitsh Gorbatshovist olen Kesknädalas varemgi kirjutanud. Nimelt inimesest, kes juhtis mu tähelepanu temale – kunagisest Moskva Riikliku Ülikooli professorist Aleksandr Kanist, kes N. Liidu lagunedes pühkis Venemaa tolmu jalgadelt, et siirduda ühte neist riikidest, kus demokraatia eriti tugevalt juurdunud, – Rootsi („Perestroika", Kn 25. aprill 2007).

Ent Gorbatshov on väärt, et temast rohkem kirjutada. Poliitikud jagunevad ajaloos kahte jakku: neiks, kes tabavad oma riigi ja/või maailma ajaloo arengu peajooni, tendentse ehk trende, ja neiks, kes noid ei taba. Esimesi pole palju, teisi on võrratult rohkem. Gorba kuulus esimeste sekka.

Gorba

Mees, kes Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäriks sai pärast gerontide paraadi selles tollases tippametis ja järjestikuseid matuseid Punasel väljakul.

Ise arvasin siis, kui N. Liit veel eksisteeris, et see riik laguneb millalgi 2030.–2040. aasta vahemikus, tehes seda siis nõnda, nagu see kunagise Jugoslaavia territooriumil nüüd on toimunud – tolles „liidus" olnud rahvuste karmis omavahelises võitluses ja seda üsna veriselt. Kusagil peaks mul kirjas olema isegi tolleaegne põhjendus, miks nõnda juhtuks, nii et see pole üksnes tagantjärele-tarkus. Ent lugu läheks liialt pikaks ja kalduks teemast kõrvale, kui hakkaksin seda ümber panema.

Ent Gorbatshovi suhteline noorus polnud peamine, mis tegi temast N. Liidu ehk Venemaa reformija. Nagu Ajalugu, muide, küllalt kähku õppetundi on andmas. Kahjuks!

Gorba suurus seisis selles, et ta tabas Venemaa vajadust, ja et N. Liit ei lagunenud nõnda, nagu olin oletanud ja kartnud.
Tema võimustumine tähendas ühe vana vastuolu taaselustumist, mida tollal ei osatud tähele panna, ja mis hiljemgi on enamasti kahe silma vahele jäänud.

Kasakad ja bolshevikud

Kes vähegi on tuttav nõukaaegse kirjandusega, teab võimustunud kommunistide kodusõja-aegset viha kasakate vastu ja võitlust nendega.

Nimi Gorbatshov tuleneb muide sõnast gorb ehk gorbatõ, viidates inimesele küüru ehk koormaga, täpsemalt – tähistades põgenenud sunnitöölist. Teisisõnu – vabadusearmastajat. Neid oli hulgi kasakate seas, kellest kujunes Venemaa lõunaosa, hilisema Stavropoli krai elanikkond, kust pärines Gorba. Ühine keel ei tähenda veel ühtset rahvust. Sealse elanikkonna identiteet oli veidi teistsugusem kui näiteks Tambovi kubermangus. Seda esiteks.

Teiseks – pluss haridus. Saadud läbi aegade Venemaa parimaks ülikooliks peetud Moskva (Riiklikust) Ülikoolist ja selle õigusteaduskonnast. Seega - haritum, erinedes nõnda iseõppijast nagu oli seda Peterburi ülikooli eksternina lõpetanud ja geeniuseks kuulutatud Vladimir Iljitsh Lenin. Kõnelemata juba kõrghariduseta Stalinist ja Hrushtshovist, maamõõtjast Leonid Brezhnevist või KGB koolitusega Vladimir Putinist, kes muide, vähemalt formaalselt, on Vladimir Esimese (Lenini) kaasvilistlane.

Oma haridusega on Gorbatshov jäänud ainsaks selliseks Venemaa juhiks. Tema õppejõudude hulgas oli teadlasi, kes valdasid seda head ja väärtuslikku, mida oli endises Venemaas, Tsaari-Venemaas ja tema kunagise vaimse eliidi peades – nii napilt kui seda vahepealsetes veristes kataklüsmides ja verepulmades alles oli jäänud.

Kolmandaks – Moskva juhtkonna petsid ära nad ise. Nad arvasid, et süsteem, millega nad N. Liitu juhtisid, on tõepoolest seda, mida nad väitsid olevat, – demokraatlik. See lubas neil lihtsamalt, kui olnuks muidu, hakata reformima reformimatut. Tagajärg on teada.

Raissast Margaretini

Pöördumist uutmise poole alustas Gorbatshov aktiga, mis oli sümboolne nii rahvusvahelises kui ka sisepoliitilises plaanis.

Tema esimene välisvisiit suundus Londonisse, Inglismaale. Riiki, mis oli olnud nii Venemaa kui ka Nõukogude Liidu konkurent nii XIX kui ka XX sajandil. Gorba ärasõidul Moskvast saatis teda lennuväljal traditsioonikohaselt lehvitades NLKP tipporgan Poliitbüroo täies koosseisus. Raissa Gorbatshova, Mihhaili abikaasa, toimetati lennukisse kaubatrepi kaudu. Londonis lennukist väljudes ilmusid nad vastuvõtjaid tervitama mõlemad kõrvuti. See oli euroopalik.

Seni olid N. Venemaa valitsejad asiaatlikult omi abikaasasid kiivalt peitnud. Gorba ühe eellase Andropovi, kõikvõimsa, nii välismaal kui ka siseriigis hirmuäratava KGB bossi kohta nenditi Lääne ajakirjanduses tema matuste aegu irooniliselt: Juri Vladimirovitsh pidi surema, et maailm saaks teada, et tal oli naine. Esimest korda nähti viimast avalikkuse ees tõepoolest alles oma mehe matustel. Vaid Leninist teati, et tal peale surma lesk oli olnud. Putin enda abikaasat afisheerinud ei ole, ehkki endisel stjuardessil peaks ju vähemalt suhtlemiskogemus olemas olema. Omamoodi lakmuspaber määratlemaks üldist poliitikat.

Londonis oskas Gorba ära võluda Briti raudse leedi Margaret Thatcheri, kelles keegi tema kolleegidest lääneriikides ei kahtlustanud lihtsameelset, kel piisab pilgust vastaskõneleja silmadesse, et saada temast positiivne mulje. Thatcherist sai Gorba protezheerija Läänes. Tee Washingtoni, N. Liidu peamise külma sõja aegse vastase pealinna, kulges Briti lõvi koopa kaudu. Gorba teadis seda.

Gorbatshovi vihjed, sümbolid ja visiidid

Gorbatshovi sammudes, eriti esimestes, oli üldse suur tähtsus sümboolsusel, vihjetel sümbolitega. Iseasi, kes ja kuidas neid mõistsid või neist aru said.

Tähelepanu äratasid pärast NLKP nn uutmispleenumit riigipeaks saanud senise igipõlise välisministri Andrei Gromõko ning Mihhail Gorbatshovi esimesed siseriiklikud visiidid. Esimene neist sõitis kohe Novgorodi, mille omalaadse demokraatia ja vabaduse oli sajandeid tagasi hävitanud Moskva suurvürst Ivan III. Teise visiit oli Baltikumi, täpsemalt – Lätisse ja Eestisse.

Eesti ajakirjanduses pälvis suurimat tähelepanu, et Gorba oma kõne alguses Eesti ja Läti segamini ajas (mille suhtes ta kohe pärast kõnet sõna võttis ja vabandas). Maailmas äratas aga rohkem tähelepanu Gorbatshovi vastus, mille ta andis vastuvõtul Tallinna raekojas, kui mu mälu ei peta, Hendrik Alliku küsimusele. Küsimus kostis nii: „Kas teil seal aga ikka jätkub püssirohtu?" Gorba särasilmne vastus, mis kõlas Tallinnas raekojavõlvide all, oli kui vanne, et tema jääb ustavaks demokraatiale, mis ka ei oleks või ei tuleks. Ligikaudu nii. Ajakirja Time pilt toda lausuvast Gorbast on mul tänini silme ees.

Polegi tähtis, kas Hendrik Allikul oli soovitatud või kästud seda küsida (vast poeg ja pojapoeg teavad seda täpsemalt?), kultuurses poliitikas on selletaolised etendused küllaltki tavapärased. Küll aga oli Suur Poliitika juba see, et toda repliikidevahetust kanti edasi miljonite vaatajateni nii N. Liidus kui ka maailmas.

Gorbatshovita poleks Jeltsinit ega Putinit

Aeg kulgeb kiiresti – on üllatav, et päevast, mil Mihhail Gorbatshov valiti maailmas aasta inimeseks ja USA eksklusiivne ajakiri trükkis oma esikaanel ära N. Liidu juhi näopildi, on möödunud juba või alles kakskümmend aastat.

Usun juba ka, et leidub eakaidki (kuigi kindlasti ka minust nooremaid), kes teda ei mäleta või mäletavad n.ö läbi udu. Kordan: sündmused kuhjuvad; noorte jaoks on Gorba juba üheaegne teise Sergejevitshiga – Nikita Hrushtshoviga.

Kas oli Gorbatshovi tegevus enneaegne, liig varajane? Olevik, täpsemalt, Vladimir Putini poliitika näib seda enneaegsust kinnitavat. Teiste sõnadega, see muide tõestavat Mihhail Gorbatshovi suurust.

Pöörded spiraalis pole üksnes Venemaa omapära, need on ajaloos üsna tavapärased. Ainult et praegu Venemaal kujuneva poliitika võib lõpetada tavaline „vene mäss, mõttetu ja julm", nagu seda iseloomustas veel üks Sergejevitsh – Aleksandr Pushkin. Maailma kui terviku arengul on aga trende vaid üks, nagu juba paar-kolm sajandit võib tõdeda. See on – liikumine demokraatia suunas. Mis sest, et riikide kaupa aeg-ajaliste tagasilöökidega.

Ilma Gorbatshovita poleks olnud Jeltsinit, ilma Jeltsinita aga taas Vladimir Putinit. Maailm jääb mäletama eeskätt Gorbatshovi, meil siin Eestis jälle mäletatakse ilmselt rohkem Jeltsinit.


[fototekst]
AJAKIRI "TIME", 4. JAANUAR 1988: Mister Gorbatshov on tunnistatud 1987. aasta inimeseks. Nelja aasta pärast, 1991. aasta viimasel päeval on aga temast saanud aasta kaotaja - NLKP ja NSV Liit on likvideerunud ning Boriss Jeltsinist on saamas uus tsaar.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)