Advent pole ostukampaania

VILLU JÜRJO,      01. detsember 2004


Advent tähendab ladina keeles tulemist. Meile on siis advendiaeg tuleku ja ootuse aeg. Täpsemalt Jeesuse sünnipüha ehk jõulude saabumise ootus.
On loomulik, et igale olulisele sündmusele eelneb teatud ettevalmistusaeg, et vastavalt selle väärtusele olla valmis. Kuigi advendiaeg on Eestisse taastulnud üle Soome sealsete „väikeste jõulude" ehk pikkujoulu tähistamisega, on jõulupaast või jõulueelne paast vene kultuuris ka Eestimaal kogu aeg olemas olnud.

Meenutame, kui eriline oli jõulude ootus nõukogude ajal. Sellel ootusel polnud nime, jõulud lihtsalt kuulutasid valguse tulekut pimedasse öösse – nii tavalisse talveöösse kui vaimsesse ööse. Polnudki vahet, kas keegi end usklikuks luges või mitte, jõulusid ootas ta ikka. Ootas kogu pere. Maal oli veel alles komme viia loomadelegi jõuluööl leiba. Kirikud olid tulvil rahvast, mõned nimetasidki jõulusid "usupühadeks uskmatutele".

Nüüd vaatame jõulukirikut televiisorist. Jõuluootust on edendamas kaubamajad ja seltsid ja koolid ja ringid ja mis iganes. Jõuludest on saanud kaubamärk. Osa meist rõõmustab selle üle, osa kurvastab, et Issanda sünnipühad on "viidud ilmarahva laadale". Mõni inimene on tige, et need pühad nii pikaks on venitatud, et jõulude saabumise ajaks on järele jäänud vaid väsimus ja tülpimus. Ning kindlasti ei lähe suhtumiste eraldusjoon usu või uskmatuse liini pidi, pigem kultuuri, kuid ka harjumuse rada.
Viimased kümme aastat on meid harjutanud paljuga, mida kunagi mõeldamatuks pidasime. Needki, kes pole soovinud harjuda, on vähemalt väsinud vihastamast. Veel mõni aasta tagasi pidas kultuuriteadlikum osa rahvast mõeldamatuks soovida: "Häid jõulupühi surnute mälestuspühaks!"
Aastal 2004 on aga pea kõigis linnades jõulupuud üles pandud enne surnutepüha ja kaupluste reklaamiparaad soovib rõõmsaid jõule meile kõigile. Siit annaks ehk edasi areneda vaid jõuluaasta väljakuulutamiseni. Miks ka mitte?

Oleme võtnud jõuludelt ühe tahu, kinkimise ja annetamise, ning teinud selle peamiseks. Mõneti on kombed uskumatult visad: piiskop Nikolause kuju tunneme ühtviisi ära nii jõuluvana kui pakasetaadi punase mantli alt. Ei ole üks neist nõukogulikum ega ilmalikum kui teine.
Muidugi tahab iga kultuur end kaitsta võõra ja uue vastu. Mingil ajal oli loomulik kinnitada, et jõulud on õigemad kui näärid ja ehtne jõulukuusk kodus on parem kui hulk jõulukaktusi. Ja nii nagu nälginu haarab ahnelt toidu järele, nii haarasime meiegi on jõulumaailma läikivate pakkepaberite järele – olime ju kaua ilma olnud.

Selle pika ja mitte eriti uue kultuuriloolise sissejuhatuse mõte oleks aga jõuda kohe algava/alanud advendiaja soovideni. Eks edaspidigi tuleb lähedastele inimestele jõulukingid ära osta.
Kuid ilmselt on ka Eestimaal järjest enam neid inimesi, kes kinkimise kõrval võivad hakata mõtlema heategevusele. Heategevus on teatava osa inimeste moraalne võlg nende ees, kellel pole läinud nii hästi. Ehk teisiti öeldes sotsiaalse õigluse edendamine. Või jõulupaast, sest me loobume millestki meile kuuluvast püha eesmärgi nimel. Öeldakse küll, et heategevus ei kaota viletsust. Kuid nagu kinkimine, kuulub ka heategevus jõuluaja juurde. Seda vajavad nii andjad kui saajad. Ent heategevusest võib saada püsivam projekt, mille mõju jääb kestma isegi siis, kui pühad läbi on.
Eestimaal on praegugi jõuludega seotud stipendiume ja ettevõtmisi. Tahaks aga, et koos meie võimaluste kasvamisega laieneks jõulude pühitsemine millegi hoopis suurema ja kestvamani kui kommikott kaubamajast – Jumala suuremaks auks!

Jõulud on olnud kuuse- ja küünalde ja verivorstide ja kommipühad. Ent see on sünnipäev ilma sünnipäevalapseta. Kurb. Juba julgeme jälle öelda, et see on kurb. Muidugi vaatab enamik Maarjamaa peresid Jeesuse sünnipäevapidustusi televiisorist. Kuid see on ikkagi ebaisikuline. Kõik juhtub meie kõrval, kuid me ei saa olla selle sees.
Ehk tasuks end kokku võtta ja leida tee külma maakirikusse ning rõõmustada kuulutusest, et õnnistegija on sündinud just meile ja just nüüd. Või vähemalt leida kapist või riiulist üles pühakiri ja lugeda ise oma jõuluevangeelium.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (26)