Aatomielektrijaam Tallinna!

Väga sobivaid kohti leidub vähemalt kolm: Toompea ja Balti jaama vaheline ala, vana elektrijaama ja mere vaheline ala, Russalka ja Kadrioru lossi vaheline ala. Kõik need on ideaalilähedased: teenindavale personalile pole vaja ehitada eraldi linnakut (majutada saab nt Kalamaja piirkonda), olemas on täiuslik infrastruktuur, töökoht käe-jala juures - paras kondijõul käia.

Toompea lähedane või alune koht tagaks AEJ-le kindla turvalisuse ning välistaks jaama mahamüümise kas börsil või niisama; jahutusvee saaks Snelli tiigist. Vana elektrijaama ja mere vahel saaks jahutus- ja kustutusvett võtta merest. Russalka lähised on aga eriti hästi turvatud ning jahutus- ja kustutusvett on merest piiramatult saada (halvimal juhul on vaja inglikuju pöörata 180 kraadi).

Igatahes tuleks lõpetada Paldiski elanike traumeerimine kavaga ehitada AEJ Pakri saarele. See on täiesti sobimatu koht, sest jääksoojusega vee pumpamine Pakrilt Tallinna ja jahtunult Pakrile tagasi on kilplaslikult mõttetu ja kallis. Pakris toodetud jääksoojust ei saa kasutada isegi Paldiski sadamas jää sulatamiseks, sest see on niigi aastaringselt jäävaba.

Küll aga tasuks Paldiskis asuv väike ja suhteliselt uus (konserveeritud!) aatomijaam kasutusele võtta -- väheseks elektritootmiseks ja linna kütmiseks ning Tallinnasse ehitatava AEJ personali väljaõpetamiseks.

Tallinna AEJ omaks ülisuurt regionaalpoliitilist tähtsust, hajutades rahvastiku ühtlasemalt vabariigi piires laiali. Laisad ja lollid jääksid Tallinna, töökad ja elujaatavad tuleksid maale tagasi töökohti looma ja tootmist edendama. Isegi Tallinna--Tartu kiirtee ehitamine muutuks mõttetuks -- selle rahaga saaks valmis teha AEJ (s.t investor on olemas!).

Hävitanud oma hälli - talupoegliku kodukoha - ja unustanud maatööoskused, on Eesti nn eliit jõudnud unistuseni ehitada pisike AEJ. Idiootlikult elades ja majandades on Eesti rahvas, eriti tema paljukiidetud noor põlvkond, kes nõukogulikust elulaadist vabanenuna on saanud avatuks ja vabaks, jõudnud 150 000 töötuni ning põgeneb massiliselt välismaale. Kas riik kavatseb põgenikele maksta represseeritute pensioni, kui nad pensionipõlves Eestisse tagasi tulevad? (Siberisse küüditamine tundub selle kõrval laheda naljana, kui kasutada tänapäeva noorte kõnepruuki ja meelde tuletada aastalõpu-telesaadet „Tujurikkuja 2009".)

Päris tõsiseks minnes: meil vedeleb taastuvat energiat, toitu ja vett igal pool. Ainult tööd ja nutikust läheks vaja. Töötud, laisad ja vegeteerivad „kultuuritegijad" linnast välja -- tervistavale tööle! Ees ootavad piiritu tööpõld ja mahajäetud majad kogu selles rüüstatud riigis.

(Aga AEJ-le igal juhul minu kindel EI!)

Ü. P. Võrumaalt (Kirjutaja nimi ja aadress toimetusel teada.

[toimetuse fototekst]

Netipildil näha tuumaelektrijaama reaktori sisemust kogu oma kõrvetavas ilus.

„Eesti entsüklopeedia" selgitab, et enamik nüüdisaegseid tuumaelektrijaamu on kahe soojuskandjatorustikuga: esimeses ringlev soojuskandja (vesi, gaas, vedelmetall) annab reaktoris saadud soojuse aurugeneraatoris üle teise torustiku soojuskandjale (hrl. vesi-aur), mis läbib auruturbiini. Pärast Tšernobõli katastroofi (26. aprill 1986) on püütud luua nn passiivseid kaitsesüsteeme, mis avarii korral rakenduksid automaatselt. AEJ rakendamise üks keerukas probleem on tekkivate radioaktiivsete jäätmete ohutustamine (1 MW elektrivõimsuse kohta tekib aastas 0,1-1,3 m3 keskmise radioaktiivsusega jäätmeid). Esimene AEJ (võimsus 5 MW) lasti käiku 27. VI 1954 Obninskis (NSVL), järgmine (121 MW) 17.X 1956 Calder Hall'is (Suurbritannia).

Jaga |