Piimakari ja südametunnistus

 Olukorda on tabavalt kirjeldanud põllumajanduse asjatundjad. „President peaks kõikidele põllumeestele ordeni andma, kes on ellu jäänud,“ arvab omaaegne põllumajandusminister Tiit Tammsaar.

„Kui senine trend jätkub, ei ole põllumeeste väitel 10 aasta pärast Eestimaal ühtegi lehma,“ märgib Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees, keskerakondlane Siret Kotka. Musta huumoriga pooleks võib ausa ja julge väljaütlemisega noort poliitikut siiski lohutada. Ehk suudab apokalüptilises situatsioonis paar lehma turistidele näitamiseks sisse osta põllumajandusmuuseum Ülenurmes, vabaõhumuuseum Rocca al Mares või piimandusmuuseum Imaveres.

Mida jätame põllumajanduses noorele põlvkonnale?

Äsja oli Marta Raadio saates mu vestluskaaslaseks Põlvamaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimees Karin Sepp. Temagi on sunnitud oma ettevõtte laudas lüpsikarjapidamisega kokku tõmbama. „Tegu pole tootmisliiniga, mida saaks majandusraskuste ajaks seisma panna,“ ütleb naine, kes on kuulutatud Eesti parimaks noortalunikuks.

Karin on väljendanud ajakirjanduses kurbust ka selle üle, et piimakarja likvideerumist näeb tema tütar. „Uus põlvkond tunneb huvi loomade vastu – mis siis saab, kui piimakari lõpu leiab?“ küsib ta.

Väidetakse, et turumajanduses tulebki üht tegevust alustada ja teist lõpetada ning uusi väljakutseid otsida. Katsetada nagu Hunt Kriimsilm üheksa ametiga. Kuid enamik põllumehi jätab oma karjadega hüvasti raske südamega.

Riikidevahelises konkurentsis toetusteta hakkama ei saa

Keerulises rahvusvahelises olukorras on Euroopa Liidu riigid kehtestanud Venemaale ekspordipiirangud, Venemaa omakorda aga tõkked Euroliidu kaupadele. Välismaistele kettidele kuuluvas kaubandusvõrgus müüakse piimatooteid omahinnast tunduvalt madalamate hindadega. (Erandiks on Coop, endine majandusühistu, mis müüb Ausat Piima põllumeeste tööd väärtustava hinnaga.)

Erinevalt teistest Euroopa riikidest arvab meie valitsuskoalitsioon, et Eesti põllumees saab läbi üleminekutoetusteta.

Reformierakond toonitas Riigikogu valimiste eel oma põllumajandusalastes põhimõtetes, et toetused moonutavad konkurentsi ja pidurdavad tootmise efektiivsemaks muutmist, mis ei soodusta konkurentsivõimet maailmaturul. Koalitsiooni juhtivpartei, kellele kuulub ka maaeluministri koht, tahab silma paista originaalsusega, mida ülejäänud Euroopas ei praktiseerita. Tagajärjeks ei pruugi olla mitte konkurentsivõime, vaid -võimetuse tugevnemine.

Pikkade traditsioonidega ja normaaloludes silmapaistvalt tulusa põllumajandusharu hääbumisel on halvad sotsiaalsed tagajärjed. Maal suureneb tööpuudus veelgi. Mõnigi endine piimatootja on asunud eelistama teraviljakasvatust, kus vajatakse vähem töökäsi.

Tööpuudus omakorda toob kaasa üha arvukama maalt linna siirdumise ja viimaste perearstikeskuste, kaupluste jm sulgemise külades. Võib suureneda elu hammasrataste vahele jäänud inimeste arv. Võime ümberõppest küll rääkida, paraku pole igaüks selleks võimeline.

Nii võime külades näha vaatepilti, mis maalitud nukras luuletuses, kus juttu viimasest lehmast Tsillast: „Jääb üks rähni hõige ja pistriku kiljatus soost.“ 

Maapiirkonnad võivad nii muutuda kõrbeks või šokiturismiobjektiks. Selle vältimiseks tuleb valitsuses ümber vaadata rahalised prioriteedid, eesmärgiga pidurdada eestimaise põllumajanduse ja piimatootmise kukkumist kuristikku. Sisuliselt ei tähenda see põllumehele mitte helde abikäe ulatamist, vaid kindlustamaks teda samade tingimustega, mis on selle sektori tegijatel teisteski riikides.

Kes seisab põllumeeste eest?

Praegu esindab põllumeeste huve jõudsalt ja järjekindlalt Keskerakond. Riigieelarve menetlemisel tegi Keskfraktsioon ettepaneku lisada sinna 23 miljonit eurot, millega saanuks maksta täiendavat üleminekutoetust. Keskerakondlased esitavad korduvalt arupärimisi seaduste kohta, mis põllumeest majanduslikult ahistavad, nt kütuseaktsiisi tõusud.

Lisanduvat raha- ja ajakulu põhjustab ka liiklusseaduse säte, mis lubab põllutöömasinatel, millel laiust üle 3 meetri, sõita maanteel vaid vilkuriga saateauto saatel. Põllumees peab eurobürokraatiast tingitud probleemiga tegelema ennekõike hooajatöödel, kui niigi kibekiire. Pealegi võib Lõuna-Eesti kitsamatel teedel suuremõõtmelise põllutöömasina ja saateauto üheaegne sõitmine liikluse keerulisemaks muuta. Väidetavalt Rootsis saateautonõuet ei kehti.

Kui põllumeeste olukord veelgi halveneb, tekib paratamatult kahtlus, et valitsevad ringkonnad ei seisa mitte rahvusriigi eest, vaid teenivad teatud majandusoligarhia huve, kelle eesmärk on Eesti põllumajandus konkurentsist kõrvaldada.

TOOMAS PAUR, Võru linnavolikogu esimees

[fotoallkiri:]    LEHMAD RIIULILE: „Kui senine trend jätkub, ei ole põllumeeste väitel 10 aasta pärast Eestimaal ühtegi lehma,“ märgib Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees Siret Kotka. Siis me ei näegi enam lehmi karjamaadel, vaid lehmakujukesi raamaturiiulis. Foto Urmi Reinde

Jaga |