Võtan mütsi maha nende meeste ees

Enn Jalak,      06. oktoober 2004


Lugesin 15. septembri Kesknädalast Ülev Kondi kirjutist "Rahvas ei saa otsustest aru". Olen täielikult päri kirjutajaga – rahvas ei saa tõesti valitsuse otsustest aru. Kuhu on jäänud see Res Publica valitsus, kes lubas selja sirgu ajada ja alandlikult suurriikide käske mitte kuulata. On tülgastav, et väiksegi välisriigi vihje korral joostakse kohe monumenti maha kiskuma ja sõna otseses mõttes tallatakse jalge alla oma rahvas. Hiljem aga tehakse nägu, nagu polekski midagi erilist juhtunud.
Õige oli artiklis ka lause, et monument oli püsti pandud poistele, kellel puudus mundri valikul igasugune võimalus. Kuid Eestit oli vaja kaitsta, et hirmutegusid korda saatnud Vene okupandid ei saaks tagasi tulla. Hitler ega Saksamaa ei huvitanud kedagi – kaitsta oli vaja Eestit.
Eesti Rahvuskomitee kutsel tõmbasid saksa sõdurivormi selga 70 000 eesti meest. Patriotism oli nii tugev, et isegi Soomest tuldi tagasi Eestit kaitsma. Keegi neid mehi selleks ei sundinud. Nad oleksid võinud rahulikult kõrvalt vaadata, kuid loodeti, et kordub Vabadussõja-aegne ime. Võtan alati mütsi maha nende meeste ees. Ja see, et need vaprad mehed pidasid Sinimägedes terve 1944. aasta suve kinni ülekaalukat Punaarmeed, võimaldas tõesti kümnetel tuhandetel eestlastel, peamiselt naistel ja lastel, plehku panna punaste mõrtsukate eest. Palju rohkem oleks läinud, kui ainult oleks jätkunud laevu ja paate. Olen mõelnud, mis juhtunuks, kui Eestil oleks maismaapiir Rootsiga. Keegi ei oska öelda, palju siis eestlasi Vene uue okupatsiooni alla oleks jäänud.
Veel oleks mul parandus samas Kesknädalas ilmunud E. Luha artiklile "Jätke surnud rahule". Luha kirjutab: "Eestlastest SS-laste ja kaitseliitlaste julmuse vastu ei saanud sakslased ega venelased. Näiteks ühes Lääne-Virumaa külas laadisid Eesti SS-lased ja kaitseliitlased auto täis naisi ja lapsi. Keegi ei tea, mil viisil nad tapeti." Luha on segi ajanud – tapjad said olla ainult Eesti hävituspataljoni mehed, kes vene komissaride juhtimisel tõesti saatsid korda selliseid hirmutegusid, tapsid naisi ja lapsi, põletasid inimesi elusalt, nende julmust sai võrrelda ainult Läti hävituspataljoni omaga, kes pärast Lätist väljakihutamist jätkas majade põletamist ja inimeste tapmist Eestis. Luhal soovitan rääkida kohalike elanikega näiteks Kautlas või Lihulas. Neid hävituspataljone ei unusta rahvas kunagi.
Saksa okupatsiooni ajal ei eksisteerinud Kaitseliitu. Mõned Eesti väeosad kuulusid tõesti Waffen-SSi ehk relva-SSi, kuid need olid rindeväeosad, kellel polnud midagi tegemist tagala karistusoperatsioonidega. Ka Nürnbergi kohtus ei tunnistatud rindel sõdinud Waffen-SSi kuritegelikuks organisatsiooniks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)