Raamat "Peaminister"

08. juuni 2005


2. osa

Teisisõnu, nad tahtsid, et nende käes oleks privatiseerimisel jäme ots.
Jaak Allik küsis ühelt mu Rahvarinde-kolleegilt sirgjooneliselt: "Kas te tõesti kujutate ette, et me laseme sellel valitsusel hakata privatiseerima!" (Hüüumärk küsimärgi asemel tähendab, et vastust teadis küsija ise.) Arutlus oli kaine ja pragmaatiline. Selle kätte, kes privatiseerib, satub rikkus ja see saab juhtiva rolli, ükskõik kas Eesti Vabariik muutub iseseisvaks või jääb poolsõltuvaks. Ja mitte kuidagi ei tahetud, et niisuguse võimaluse saaks Rahvarinde valitsus. Nii et võitlus käis tõepoolest võimu pärast.
Olime põhjalikult arutanud, missugustele sotsiaalsetele gruppidele peaks valitsus majandusreformide läbiviimisel tuginema. Valikuid ei olnud ju palju:
— "endised", direktorid ja kolhoosiesimehed, kellel olid majandamise kogemused;
— väliskapital, kellel oli raha investeeringuteks;
— uusettevõtjad, kellel oli ohtrasti musta kapitali, palju soovi ajada kerget äri ning ratsa rikkaks saada.
Mäletan mitut kitsa ringi nõupidamist, kus sotsioloog Ingrid Preeks ja majandusteoreetik Erik Terk püüdsid määratleda valitsuse sotsiaalset toetuspinda. Me tõepoolest jäime pidama uusettevõtjate juurde, kuigi tunnetasime, et nende kiht on esialgu kõige nõrgem. Selles mõttes polnud meil oodata nende toetust, kuivõrd me ise pidime neid toetama.
Juba 1991. aasta varakevadel selgus, et asi pole mitte poliitikute isiklikes vastuoludes, vaid kogu ühiskonnale põhimõttelise tähtsusega omandi- ja iseseisvusküsimustes.
Andres Tarand: "Sisult kõige kummalisem parteide liit üritab kõigest väest käivitada valitsuskriisi. [...] Kummaline on liit selles mõttes, et osanikke ühendab ainult konservatiivsus, seda nimelt omandi küsimuses. Ühed üritavad säilitada hukatuslikku üleliidulist "igaüks on peremees" ehk tsentraliseeritud monopole, teised selle suurriiklikku valutut ja rahatut ümbermängimist mingisse 70-ndate õndsasse seisu ja kolmandad taastada karva lõhki ajades enne 1940. aastat eksisteerinud olukorda. Nagu näha, annab erinev lähtepunktiks võetud aeg küllaldase tagatise, et sisuliselt mingit liitu pole olemas. See on vaid hädakuliss seni, kuni kõiki ühendab kirglik "vastu olemine", võib-olla koguni "isiku vastu olemine". Viitan tagasi V. Havelile ja väidan, et pean kõigi kolme tegevust rahvavaenulikuks. Näen kõigi tegevuses kas privileegide säilitamise või hankimise püüdu."67

1991. aasta aprillis-mais alustasime jälle läbirääkimisi kõigi põhiliste opositsioonijõududega – kristlike demokraatidega, Vaba Eestiga ja vene poliitikutega. Valminud seaduseelnõud puudutasid erinevate poliitiliste rühmade põhihuvisid, ning me olime valmis arutlema nende üle nii parlamendiseinte vahel kui ka väljaspool.
Olime huvitatud laiemast konsensusest, eriti majandusreformis, kus seisid ees järjekordsed ebapopulaarsed sammud. Tahtsime saavutada kokkulepet selleks, et mitte keegi ei püüaks nendest valitsusele möödapääsmatutest otsustest poliitilist profiiti lõigata. Me ei katsunud mitte kedagi üle meelitada. Andsime endale aru, et igal parteil või liikumisel on oma ideoloogia ja kõik kaitsevad oma seisukohti. Vaja oli aga õppida elama koos teistsuguste arusaamadega, arvestama eriarvamusi. Leidsime, et kõnelused poliitiliste jõudude vahel on enesestmõistetavad, see on üks vorm – küll keerukas ja võib-olla ebamugav – mille abil demokraatlikku poliitilist protsessi korrastada. Muidugi eeldasid niisugused kõnelused oskusi, mida meil seni polnud eriti vaja läinud. Näiteks oskust mitte esitada nõudmisi, millest on juba ette teada, et need jäävad teisele poolele vastuvõtmatuks.
Lootsime niisuguste läbirääkimistega tuua Eesti poliitikasse kindlad mängureeglid ning lõpetada selle dzhunglisõja, millest meie ettekujutuses kõik võisid vaid kaotada. Uskusime, et kui tekivad mingid reeglid, siis on igal poliitilisel jõul nende omaksvõtu korral kindlam ja rahulikum tegutseda.
Läbirääkimistel olid kõik üksteise vastu sõbralikud. Esialgu jäi mulje, et tõepoolest võib vastastikku kokkuleppele jõuda. Hiljem taipasin, et tegu võib olla ka poliitilise mimikriga. Eriti jäid mulle meelde kõnelused, mida pidasime Vaba Eesti tegelastega. Need olid huvitavad, sest kogenud inimestega leiab ikka millestki rääkida. Avastasime mitmeid kokkupuutepunkte omandireformi küsimustes. Kõik olid päri, et omandi lihtsast laiali jaotamisest Eesti ei võida, et ka endiste omanike laiale ringile tagastamine on kaheldava väärtusega ning et põhirõhk tuleks panna riigi omandi müügile. Lootsime juba, et Vaba Eesti meid omandireformiküsimuste hääletamisel ülemnõukogus toetab.

Ultimaatum
Meie lõppkohtumine pidi toimuma 9. juunil 1991 Toompeal. Osa pidi võtma toonane opositsioonijuht ja Vaba Eesti liider Indrek Toome. Ent kui meie delegatsioon (Erik Terk, Peet Kask, Enn Roose ja mina) sel päeval Toompea lossi saabus, teatati, et Toome ei saavat kohtumisele tulla. Vaba Eestit esindasid Ülo Uluots, Juhan Telgmaa ning Arvo Sirendi.
Istusime nendega ümmarguse laua taga ja pidasime nõu, aga mul oli kogu aeg selline tunne, et see arupidamine tundub neile tähtsusetu.

Nad lõid käega, ei pidanud enam vajalikuks asju sisuliselt arutada ja olid üldse kuidagi reserveeritud. Siis ütles Uluots, et nad tahaksid kõneluste lõpus minuga veel eraldi rääkida. Kui teised Rahvarinde delegatsiooni liikmed ruumist lahkusid, teatasid nad, et neil on ülesanne mulle üle anda ultimaatum. Ma pidavat kohe peaministri kohalt tagasi astuma, vastasel juhul algatavad nad ülemnõukogus umbusaldusavalduse. Teisisõnu, nad ei pidanud läbirääkimisi kui niisuguseid enam vajalikuks, nad arvasid, et on niikuinii tulevased võitjad.
Ma ei tea, kas nad seda kunagi mõistsid, aga tookord reetsid nad omaenda strateegilised huvid. Tol ajal oleks Rahvarinde ja Vaba Eesti kokkulepe võimaldanud oluliselt muuta omandireformi aktsente ja vältida seda äärmuslikku restitutsionalismi, mille ohvriks hiljem langesid nii paljud.
Niisiis sain aru, et Indrek Toome puudumine ei olnud juhuslik. Ta küll püüdis näidata, et viibib asjadest eemal, ta sõitis isegi paar päeva hiljem välismaale, aga ma ei kahelnud, et ka tema oli sellel järjekordsel valitsuse kukutamise katsel üks põhilisi niiditõmbajaid.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)