Eestlased ei oska projekte kirjutada

AARE UUSTALU, Ph. D.,      18. detsember 2002


Narva-Jõesuu kuurort ja Peipsi looduskeskkond on Euroopa vaatevinklist unikaalsed. Hõre asustus, puhas vesi, kaunid rannad, metsad ja sood on Euroopa elanikele eksootika, mille eest turistid on nõus rohkem maksma.
Kuid toetusraha takerdub taotluse õige vormistamise taha.

Kust head projektijuhti leida?

Euroopa komisjoni regionaalpoliitika volinik Michel Barnier, kes vastutab transpordi- ja keskkonnaprojekte rahastava ISPA fondi eest, märgib, et pärast liitumist Euroopa Liiduga võib Eesti saada ELi regionaalpoliitilistest fondidest 4% SKP-st ehk vähemalt 3,5 mld krooni aastas. Samas rõhutas M. Barnier Eesti riigiametnike suutmatust vastavaid projekte ette valmistada ja Eestile rahaeraldisi taotleda. Seepärast on Eestis suur nõudlus koolitatud projektijuhtide järele (Kesknädal, 17.07.02).
Paraku on olukord paradoksaalne, sest teismelise mõttelaadiga riigiametnikud ei ole suutnud isegi aru saada vabariigi logistika- ja transpordivaldkonna tippteadlaste ja spetsialistide koostatud projektidest. Sellest annab tunnistust Eestile poliitiliselt ja majanduslikult väga olulise keskkonna ja transpordialase infrastruktuuri projekti tagasilükkamine kolmel korral viimase 5 aasta jooksul(!).
Nimetatud projekt käsitleb Ida-Virumaa sadamate (Narva-Jõesuu, Sillamäe) ehitamist ning kanali ja lüüside rajamist Narva jõele, puudutab vahetult Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Tartumaa, Põlvamaa ning Emajõe, Võrtsjärve ja Võhandu jõe ning maismaa turismimarsruutide kaudu ka Viljandi, Võru ja Valga maakondade majandustegevust ja elanike tööhõivet. Kanali, lüüside ja vesiväravate süsteemi rajamist Narva jõele kavandati esmakordselt juba 1897. a. Tänapäeval võimaldaks see luua rohkem kui 1000 km pikkuse põhja-lõunasuunalise veetee Pihkvast Peipsi järve, Soome lahe ja Saima kanali kaudu Iisalmini. See mõjutaks rohkem kui 0,5 miljoni Peipsi ja Pihkva järve regioonis elava Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni inimese elu ja tegevust, kellest Narvas, Tartus ja Pihkvas elab vastavalt 83 000, 11 2000 ja 22 6000 inimest. Sillamäe sadamat saaks välja arendada vabatsooni-jaotuskeskusena, kus USA-st, Jaapanist ja mujalt saabunud kaupu (autod, masinad, elektroonikaseadmed jne) saaks komplekteerida ning merd või raudteed kaudu vahetult teistesse riikidesse edasi saata. Nimetatud veetee ning Sillamäe ja Narva-Jõesuu sadamate rajamine võimaldaks transportida Eestist Soome turvast, briketti, puitu, puitlaastplaate, aherainet, liiva ja teisi ehitusmaterjale ning Soomest Eestisse graniitkillustikku, mida odava transpordiliigi puudumise tõttu praegu ei tasu vedada. Auto- ja veetranspordi kombineeritud segavedu taastaks põlevkivituha kasutuselevõtu happeliste muldade lupjamiseks, mille nõudlus kasvab ka välismaal. Kõik see võimaldaks luua täiendavaid töökohti ja maandada sotsiaalseid pingeid esmajoones Ida-Virumaal. Odav veetransport võimaldaks puhastada Eesti järved mudast, mille koosseisu kuuluv sapropeel (järvemuda) on hinnatud orgaaniline väetis (ligikaudu 400 dollarit tonn).

Maksepeatüki kaheldav edu

Peaminister Siim Kallase sõnul saavutas Eesti häid tulemusi suletavas keerukas euroliidu maksustamise peatükis (EPL, 28.06.02). Paraku räägivad need "tulemused" eesti skeptikutest euroläbirääkijate tegemata kodutööst, mille tulemusena lõpeb maksuvaba kaubandus Eesti laevadel. Samal ajal jätkub tax free kaubandus ELi liikmesriikide Soome ja Rootsi vahelistel laevaliinidel, mis teevad vahepeatuse eristaatusega Ahvenamaa saartel. Eesti analoogsed võimalused (Kotka-Suursaar-Narva-Jõesuu-Tartu-Pihkva) on eestivastased euroläbirääkijad eelnevalt ära nullinud. Huvireisid keskmise suuruse reisilaevadega Soome, Ida-Eesti ja Venemaa sadamate vahel ning mereturism purjejahtide ja merekaatritega oleks võimaldanud arendada tax free kaubandust ka pärast Eesti saamist ELi liikmeks. Narva-Jõesuu kuurort ja Peipsi looduskeskkond on Euroopa vaatevinklist unikaalsed. Hõre asustus, puhas vesi, kaunid rannad, metsad ja sood on Euroopa elanikele eksootika, mille eest turistid on nõus ka rohkem maksma.
Probleemi lahendamiseks tuleks Eestil euroliidu ebaõnnestunud maksustamise peatükk uuesti avada ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel korvata oma eelkäijate möödalaskmised ning aidata kaasa suuremahulise Ida-Eesti keskkonna- ja transpordialase infrastruktuuri projekti käivitamisele. Mis puutub projekti rahastamisse, siis tuleks saavutada lisaks kohalike vahendite kaasamisele ELi struktuurivahendite (Tacis, Phare, Sapard/Ispa, Interreg) omavaheline haakuvus-koordineeritavus. See oleks teatud väljakutseks ka seni NSVL Plaanikomitee põhimõttel tegutsenud ümberformeeruvale Euroopa Liidule, kus üksnes sünkroonne vahendite kasutamine saab hea koostöö korral tagada sünergilise arenguefekti. Seega sõltub Ida-Eesti strateegilise arengu projekti rakendamise edukus Eestis mitte üksnes teadlaste panusest, vaid esmajoones riigiametnike töö kvaliteedist, nende võimekusest, suutlikkusest ja vastutustundest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)