Õppigem provokatsioonidele mitte alluma

Kuigi tänapäeva sõdadel ja sõjapropagandal võib teinekord vahetegemine päris raske olla, kui mitte pea võimatu, siis üks on selge – Eesti peaks tegema kõik, kui temast midagi ka tegelikult sõltub, et sõjategevus lõppeks ja humanitaarmissioon viivitamatult käivituks.

Riigikogu on kokku kutsumas ka erakorralist istungit ja nii kerkib veel üks praktiline küsimus: kas Eesti väed Iraagi asemel hoopis Gruusias rahuvalvevägede koosseisus ei võiks osaleda?

Gruusia mäletatavasti kutsus oma väed Iraagist tagasi ning ka Eestil on aeg Iraagist lahkumiseks viisakat väljapääsu otsida.

Gruusias rahu tagamine oleks selleks igatahes arvestatav põhjus.

Seni jääb mul üle nõustuda Prantsuse presidendi selge sõnumiga – Gruusia ja Venemaa peavad väed tagasi tõmbama vähemalt samale joonele, kust konflikti eskaleerumine algas. See annab võimaluse olukorda üldse kuidagi normaliseerima asuda. Ja see on hetkel peamine.

Kahjuks jooksvad rindeteated selleks mingit kindlust ei anna...

Vean lõpetuseks veel paralleeli Eesti ja Gruusia kuumade augustisündmuste vahel. Ajaline nihe on pea paarkümmend aastat, kuid mõelgem – kas meie olukord erinenuks sellest, mida rahvusvaheline telepilt meile täna Gruusiast toob, kui toonane Eesti valitsus oleks andnud Venemaa provokatsioonidele järele?!

Kardan, et mitte. Seepärast õppigem ka ise midagi. Maailm juba lihtsalt on üks selline vigu täis koht.

Mis võiks olla nende sündmuste taustal Eesti õppetund? Hoida kokku ja mitte alluda provokatsioonidele!

EVELYN SEPP

Jaga |