Parem võõrsil võileival

JAANUS KÕRV,      27. aprill 2005


Tööturuameti statistika järgi on Eestis ametlikult registreeritud 30 313 töötut, mis tähendab, et tööpuudus töövõimelise elanikkonna hulgas moodustab 3,7 protsenti.
Kõige väiksem on tööpuudus Tartus, Harjumaal ja Tallinnas, ulatudes 2–3 protsendini, kõige vähem on tööga kindlustatud Hiiumaa, Ida-Virumaa ja Narva, kus tööpuudus on 8–10 protsenti.
Hiiumaa kukkumise põhjustas Hiiu Kaluri pankrot, kui tööta jäi üle paarisaja inimese.
Ametlik statistika ei kajasta tegelikku tööpuudust, kuna märgatav osa töö kaotanuist end mitmel põhjusel töötuks ei registreeri. Vahel on selleks psühholoogiline barjäär, sest alandustustundest trotsitud uhkus ei lase end töötuks vormistada. Tehakse n-ö juhuotsi või leitakse illegaalne töö kodu- ja välismaal.
Kõige hullem olukord tööhõivega on maal. See on piirkonniti erinev, kuid ilmselgelt põhjustatud kunagisest Laari valitsuse siiani arusaamatuks jäävast kolhooside juppideks jagamisest. Kes sai adra, kes niiduki, kes traktori omanikuks, millega enamik midagi peale hakata ei osanud, võib-olla ka ei viitsinud. Kolhoosipärand vahetati viina vastu ja nüüdseks on tegijate nõudlus töö omast suurem.

Aktiivsed tööotsijad põrkuvad probleemidele, mis on tingitud Eesti tööturu suletusest. Kuigi ajalehtede tagumised küljed kirendavad kõikvõimalikest töökohtadest, ei saa tööle saamist kaugeltki reaalseks pidada. Eriti „head" on looduslikke vahendeid pakkuvad firmad, kes lubavad nii täistööaja kui kõrvaltöö eest supersummasid, nõudmiseks üksnes telefoni olemasolu(!). Tegelikkus aga sunnib tulevase müügiagendi telefonitorust läbi pugema, et tuhande krooni eest kliendile midagi n-ö pähe määrida.
Omamoodi fenomeniks on avalikud konkursid, kus pärast esimest vooru tänatakse viisakalt osalemise eest ja hiljem, kui võitja teatatakse, selgub, et kogu konkurss oligi kindlale persoonile üles ehitatud.
Kõige väiksem on võimalus tööd saada ametlike kanalite ehk tööhõiveametite ja eratööbörside kaudu, kust mitmete uuringute väitel leiab tööd vaid veidi üle ühe protsendi tööotsijaist. Kõige kindlam töö leidmise võimalus on sugulaste-tuttavate abil – enam kui pooled tööotsijad leiavad töö just nii.
Samas tuleb tuttavate kaudu töö otsimine kasuks ka töötajale, kuna tööotsija on nii saanud tulevasest firmast hea ülevaate ning teab päris täpselt, mis teda ees ootab. Samas kannab tööle soovitaja ka teatavat vastutust, kui ta kedagi käendab. Hea tulemuse annab lisaks isiklik pöördumine firma juhi poole.
Inimesel, kel pole tutvusi, on võimalused tööturul nigelad.

Kuigi ametnikud väidavad, et aastane Euroopa Liidus olemine pole Eestile kardetud suurt välismaale tööleminekut toonud, on siiski prognoositav, et piiritaguse parema palga nõudlejate arv kasvab jõudsalt. Senini on vaid kolm riiki lubanud uued liikmesriigid vabalt oma tööturule: Rootsi, Suurbritannia ja Iirimaa. Teistes riikides kehtib esialgu kaheaastane üleminekuperiood.
Eestist lähevad tööle kalarookijad, kalkunikitkujad ja ehitajad. Näiteks töötas Tallinnas ühes ehitus- ja restaureerimisfirmas poolsada meest, kes käis tööl Ida-Virumaalt. Saanud lühiajalise koolituse Soomes, jäi neist Eestisse tööle vaid kümmekond – parem olla hea raha eest ori võõral maal kui kodumaal näljapajukil.
Tasapisi kasvab ka arstide ja õdede välismaale tööle siirdumine, mille ära hoidmiseks siinsed ametiühingud nende palgatõusu ümber lokku löövad. On muidugi üllas ja isamaaline rääkida Eesti töötaja väärtustamisest, inimväärse palga ja töötingimuste loomisest, mis kodukeskse eestlase Maarjamaal ametis hoiaks. Kahjuks pole meie riigijuhid seni suutnud sellega hakkama saada. Praegu teatakse vaid seda, et pole teada, kui palju eestimaalasi võõrsile töötab.
Enne 1. maid tuleb hõiskamise asemel jälle tõdeda, et tööinimese elu on üsna nutune.

KESKMÕTE:
Parem olla hea raha eest ori võõral maal kui näljapajukil kodumaal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)