Eestlase ajalugu on üks suur müstika

JÜRI KADAK,      23. august 2006


7. osa

Kellega sõlmiti Tartu rahu?
1919. aasta lõpus moodustati Pariisi rahukonverentsil 13-liikmeline Balti komisjon (Commission des Affaires Baltiques), mille eesmärgiks oli uurida Baltikumi probleeme ja kooskõlastada liitlastega Balti poliitikat. Selle käigus jõuti seisukohale, et Balti probleeme ei käsitleta enne, kui Venemaal on paigas tunnustatud ja seaduslik valitsus. Pärast Aleksandr Koltshaki tunnustamist ei suhelnud komisjon enam Eesti, vaid Vene valgete ja Balti erakonna delegatsioonidega. Pariisis viibivad Vene valgete esindajad tegid komisjonile selgeks, et Eesti ja teised Balti provintsid peavad kuuluma ühtse ja jagamatu Venemaa koosseisu. Ilmselt meie õnneks võitsid Kodusõja tookord bolshevikud ja meil oli olemas Jaan Poska, kes taipas vajadust Tartu rahulepingu allakirjutamiseks Nõukogude Venemaaga. Tuleb tunnistada, et Venemaa oli ka esimene riik, kes meie iseseisvust tunnistas. Vene valged poleks seda kunagi teinud. Kui lähtuda käibel olevast poliitilisest retoorikast, siis peaks kirjanik Kaur Kenderi kohaselt (Postimees 31.05.2005) Eesti kõigi kommunistliku rezhiimi all kannatanud riikide käest vabandust paluma, sest just meiega sõlmitud Tartu rahuleping avas Vene bolshevikele ukse rahvusvahelisse ellu ja tõi kaasa totaalse rezhiimi püsimajäämise. Kas sellise rezhiimiga allkirjastatud leping saab olla Eesti Vabariigi sünnitunnistus, nii nagu väidab Isamaaliit?

Kas sotsid ja kommud olid kurjategijad ning reeturid?
Siit tekib järgmine intrigeeriv mõttekäik, kuidas suhtuda möödunud sajandi alguse nii sotsialistliku kui kommunistliku liikumise tegelastesse, kas kui pättidesse, kaabakatesse ja kurjategijatesse või ullikestesse, kes üritasid luua õiguse ja võrdsuse riiki? See mõte hakkas mul peas idanema pärast seda, kui ma mõned aastad tagasi külastasin Helsingis Soome Sõjamuuseumi, kus giid minu üllatuseks väitis, et Soome kodusõjas vastaspoolel sõdivatel Soome punastel ei olnud plaanigi Venemaaga ühinemiseks, vaid võitlus käis ühiskondliku korra korralduse nimel. Miks aga tembeldati Viktor Kingissepp, Jaan Anvelt, Johannes Lauristin, Hendrik Allik ja teised 1924. aastal eesti rahva reeturiteks ja kurjategijateks, kui selline NSV Liit oli veel kujunemisjärgus. Kas mitte sellepärast, et 1922. aasta Riigikogu valimistel sai kommunistide loodud Töörahva Ühise Väerinna nimekiri 10% mandaatidest? Sellekohaselt võiks kõik keskiliikmed kohe saata Tartu vanglasse, nagu võib lihtsurelik aru saada Isamaa ja Res Publica 15. augusti ühisavaldusest „Isamaa päästmiseks". Milles nende „kommunistide" poliitilised vaated erinesid tookord Eestis võimul olevast II Internatsionaali liikmest, Sotsialistlikust Tööliste Parteist (August Rei, Karl Ast, Mihkel Martna), Otto Strandmani Tööerakonnast ning Eesti Sotsialistlikust Parteist, kuhu kuulusid hilisemad juunikommunistid Nigol Andresen, Aleksander Jõeäär. Võitlus II, ja III Internatsionaali vahel oli enam võitlus võimu ja selle haaramise mooduste kui ideoloogiliste erisuste vahel.

Kurjategija nr 1: Viktor Kingissepp
1918. aasta novembris, kui Saksamaa ja Austria-Ungari olid kokku varisemas, tekkisid seal üksteise järel Nõukogude vabariigid Saksamaal, Slovakkias, Ungaris. Ka Kielis ja Hamburgis üritati pöörata riiki. Permanentset revolutsiooni saadeti teostama kõik rahvuskommunistid, nagu endine Poola kuningriigi ja Leedu sotsiaaldemokraatia juht Feliks Dzerzhinski, Karl Radek, Bela Kun jne. Revolutsiooni ebaõnnestumisel tulid nad kõik tagasi Moskvasse. Samal eesmärgil saadeti Kominterni komandeeringuga Eestisse isepäine Viktor Kingissepp, kes aga jäeti hoopis „põrandaalusele tööle" õdede Telmanite magamistoa alla, kus tegevusetus ja värdjalike õdede pealetükkivus ruineeris täies elujõus mehe nii vaimselt kui füüsiliselt. Uuemas Viktor Kingissepa käsitluses on Venemaal arvatud, et Viktori „põranda alla mineku" ja tema „revolutsioonilise tegevuse" ülesanded ning moodused otsustas ja püstitas kõikvõimas Kominterni Täitevkomitee esimees Grigori Zinovjev, kes oli üle löönud Viktori sarmika naise Elsa Kingissepa. Kuivõrd aga Zinovjevil puudus soov Elsa voodit Viktoriga jagada, siis lahendus oli salomonlik – pole inimest, pole probleemi. Nagu arvata, sokutati Kingissepp Eesti Kaitsepolitsei küüsi, kus ta sama päeva õhtul sõjakohtu otsusega 1922. aasta 3. mail kiirkorras maha lasti. Ilmselt oli ka Eesti võimudel kiire, sest Moskva TSHEKAs kõrgel kohal olnud Kingissepp oli informeeritud mees, kes käis täiesti avalikult läbi sotsidest Eesti poliitikutega, ning on arvatud, et 1918. a suvel puutus ta Moskvas kokku nii Seljamaa kui Laidoneriga ning vendade Meridega

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)