Nädala juubilar JAAN RÄÄTS 80

Aastateks sai Räätsa muusikaliseks visiitkaardiks Esimese kammerkontserdi tõtlikult pulseeriv rütm, mis vaimustab ja innustab paljudes riikides kolleege ja kuulajaid tänagi veel. Suurimaks tunnustuseks võiks siiski pidada Moskva kammerorkestri edukat esitust, mis kindlustas kunagi Herbert von Karajani konkursi võidu. Tänini ületamatu on Jaan Räätsa klaveritokaata valimine 1970. aasta Tšaikovski-nimelise rahvusvahelise pianistide konkursi kohustuslikuks teoseks. Mäletatavasti võitsid tollase konkursi klaverimängu suurmeistrid John Lill ja Vladimir Krainev.

Koostöös Enn Vetemaaga kirjutas Jaan Rääts 1964. aastal maailma tõenäoliselt esimese deklamatooriumi. Aastatega on Räätsa alguses peamiselt rütmilis-ratsionaalsesse helikeelde lisandunud emotsioone ja romantilist tundesoojust.

Nüüdseks on tal sümfooniaid kirjutatud kaheksa, lisaks veel kontserte viiulile, tšellole, klaverile, kitarrile ja trompetile, kümme klaverisonaati ning kümneid muid oopuseid erinevatele koosseisudele. Jaan Räätsa teoseid esitatakse meeleldi, sest maestro annab interpreedile teistest loojatest suuremaid vabadusi. Ta ise on öelnud, et autor annab kontserdi õnnestumiseks poole ja esitaja ülejäänu. See on tavatu lausung.

Jaan Rääts töötas aastaid Eesti ringhäälingus, alguses Eesti Raadios helirežissöörina, nagu nii mõnigi ta kolleegidest, hiljem Eesti Televisiooni muusikasaadete peatoimetajana.

Mäletan, et tema sõnal ja ettepanekuil oli alati kaalu ja ettenägelikkust. Aastast 1974 juhtis Jaan Rääts Eesti Heliloojate Liitu, jätkates ka õpetamist Eesti Muusikaakadeemias. Jaan Räätsa klassis said heliloojateks Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüür ja Rauno Remme.

15. oktoobril 1932 Tartus sündinud Jaan Rääts kuulus nende kultuuri- ja teadusprominentide hulka, kes parteitöö tollase loogika kohaselt valiti kuuluma Nõukogude Eesti nomenklatuuri. Kuid paljude teiste kõrval jätkus tal sihikindlust jätkata oma loomingutööd, kindlustades niiviisi võimaluse edukalt tegutseda ka uutes ja vabamates tingimustes.

Tema mahukas looming tähistab postmodernistliku ja neoklassitsistliku suuna levikut Eesti muusikas. Seitsmekümnendatel pälvis Jaan Rääts Eesti riikliku preemia ning muusika aastapreemia. 1977. aastal omistati talle rahvakunstniku aunimetus.

Jaan Rääts on alati olnud vaimukas vestluskaaslane ja innukas kaasamõtleja. Kogesin seda korduvalt maestrot erinevatel põhjustel küsitledes, kõige ilmekamalt aga veebruaris 1981, mil salvestasin koos kolleegidega helilooja põhjalikku isikusaadet sarjast „Rahvakunstnikud".

Räätsal on alati olnud oma arvamus ja nägemus muusikast, loomingust ja kogu maailmast. Tagasihoidliku inimesena ta räägib vähe, seda rohkem aga mõtleb.

Toonases saates oli maestro meeleldi valmis oma loometeed meenutama ning analüüsima. Ta väitis, et kuigi kriitika teda ükskõikseks ei jäta, pooldab ta oma loomingu analüüse, isegi hävitavaid. Halvim oleks ju kuulajate ükskõiksus tema loomingu vastu.

Küsisin, kuidas suhtus Heino Eller oma tudengi Esimesse sümfooniasse, mis ju tuntavalt erines vanameistri loomelaadist. Jaan Rääts meenutas, et Eller suhtus oma õpilase avaoopustesse mõistvalt ja lugupidavalt. Samalaadi liberaalset lähenemist on juubilar püüdnud järgida ka enda õpetajatöös.

Vale oleks väita, et Jaan Räätsa loomingut on ikka ja alati vaid kiidetud. Helilooja Kolmandat sümfooniat kritiseeriti viiekümnendate aastate lõpus koguni üleliidulisel heliloojate kongressil harmoonia teravuse, meloodianappuse, motoorsuse ja miniatuursuse pärast.

Rääts aga jätkas kindlalt oma isepäist loominguteed. Ta Viienda sümfoonia finaalis kõlab tvistirütm, Seitsmendas klaverisonaadis aga puudub taktimõõt sootuks. Nii mõnigi Räätsa teos on tulenenud mõnest ta varasemast oopusest. Nii valmistasid 24 prelüüdi klaverile ette Seitsmendat sümfooniat ja klaverikontserti, Kaheksandale klaverisonaadile aga järgnesid muusikaliste ääremärkustena 24 marginaali.

Omaette põnev teema oleks Jaan Räätsa filmimuusika, mida ta on kirjutanud ligi pool sajandit. Räätsa helindid on ilmestanud paljude kinolavastuste tundetasandeid. Olgu siinkohal meenutatud kasvõi „Viini postmark" ja „Väike reekviem suupillile". Vahel on Räätsa filmimuusika kujunenud filmist endast väärtuslikumakski.

Kümme aastat tagasi tunnustati Jaan Räätsa Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Mullu omistati vanameistrile Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia, tänavu - riiklik elutööpreemia.

Jaan Räätsa juubelikontserdid toimusid 4. oktoobril Pärnus ja 5. oktoobril Tallinnas. Muude teoste hulgas tulid esitamisele kontsert kammerorkestrile, op. 16 ja sümfoonia nr. 3, op. 10, mida ka maestro ise on oma noorpõlveloomingu paremikku paigutanud.

ENN EESMAA

Kesknädal ühineb õnnesoovidega maestrole!

Jaga |