Ootused ja lootused peale kaotatud kümnendit ehk rikas riik ja vaene kodanik

Kuid kui meil ka puudub iseseisev välispoliitika, siis sisepoliitiliselt on riigi toimimine ja tasakaalustatud areng nii täna kui ka tulevikus meie endi poolt valitud võimumeeste kätes.

Venemaa kui Mordor ja Eesti kui Põhja-Korea

On kurb paratamatus, et mida viletsamini läheb majandusel ja mida kiiremini kasvab rahva rahulolematus valitsejatega, seda kõvemini hakkas Toompea (THI ajal ka Kadriorg) taguma sõjatrummi. Uue valitsuse ametisseastumisega loodan ma esmalt, et see halb komme kaob. Oleme maailma võimsaima sõjalise alliansi täieõiguslik liige; sealt edasi aga ei tohiks me jätkata mitte relvade täristamisega, vaid diplomaatiaga. Kõige tõhusam kaitse sõja ärahoidmiseks on läbi aegade ikka olnud diplomaatia.

Võin vaid arvata, mida tundsid peale USA presidendivalimiste tulemuste selgumist need Eesti poliitikud, kes valimiskampaania ajal võtsid avalikkuses mõnitada president Trumpi tema vaadete või esinemisstiili pärast. Ehk aitab see mõnel neist edaspidi keelt hammaste taga hoida? Sest USA-l kui superriigil ei ole sõpru. On vaid huvid, ja need muutuvad ajas. Mulle jääb sügavalt arusaamatuks Eesti võimupoliitikute hirm USA ja Venemaa suhete paranemise pärast. Me justkui olemegi ennast häälestanud sellele lainele, et kuhjame Venemaa piiri äärde järjest rohkem jänkide sõjatehnikat, teeme seda sisuliselt oma laste ja vanurite arvelt – muutudes sellega oma olematu majanduskasvu tingimustes järjest rohkem Põhja-Korea sarnaseks.

Muide, propaganda on Eestis võtnud sellised mõõtmed, et inimesed kardavad sõita Venemaale. Põhjamaade Veneetsiaks nimetatud Peterburi koos Ermitaažiga jääb mõnele eestlaste põlvkonnale avastamata, sest Venemaad kujutatakse Mordorina, mida ta ei ole. Nii nagu Toompea poliitik ei sarnane keskmisele eestlasele, nii ei kõnni ka Venemaal ringi ainult lühikest kasvu Volodja-nimelised kurjamid. Ja Eestist ei saa mitte kunagi Põhja-Koread!

Keskerakond peab ka edaspidi võtma enda kanda venelaste ja eestlaste vahelise sideme hoidja rolli. Osalesin möödunud suvel eestlaste „dessandis“ Peterburi, kus 1000 eestlast vallutasid meile sajandeid tagamaaks olnud imekauni linna ja meid võeti väga hästi vastu. Tallinn on selles mõttes olnud juba aastaid teerajaja, et lisaks Venemaal läbi viidud jõulukampaaniatele vene turistide meilemeelitamiseks on tegeldud ka kultuurivallas ja jagatud kogemusi kohalike omavalitsuste edusammudest. Ma loodan, et novembris 2017, kui pärast kohalikke valimisi saab uueks Tallinna linnapeaks kas Mihhail Kõlvart või Yana Toom, jätkub heade sidemete hoidmine idanaabriga. Sest lahti me Eestimaad Vene piirist lükata ei saa ning parim julgeolekutagatis pole madallende sooritavad NATO lennukid, vaid normaalne läbikäimine üksikisikute ja organisatsioonide tasandil. Normaalne suhtlemine ka meie endi venelastega, kelle jaoks Eesti on kodumaa.

Nii et esmalt ootan Jüri Ratase valitsuselt seda, et Toompea lõpetaks välispoliitiliste teemade viigilehena kasutamise sisepoliitilise alastuse katmiseks! Jätkem julgeolek diplomaatidele ja sõjaväelastele, hinnates ja austades nende igapäevast tööd! Ning võtkem eeskuju Lätist, kes alustas Moskvaga dialoogi pingete lõdvendamiseks piiril; võtkem eeskuju Soomest, kes oskab ja tahab käituda iseseisva riigina!

Jüri Ratas ja Reformierakonna Augeiase tallid

Nii nagu Elise kuninga Augeiase tallidesse oli paarikümne aasta jooksul kogunenud meeletu kogus sõnnikut, nõnda ootab ka Jüri Ratase valitsust ees reformierakondliku sõnniku rookimine Eesti avaliku sektori tallidest. Mul tuli lausa pisar silma, kui lugesin, kuidas õnnetud Reformierakonna tipptegijate naised, elukaaslased ja armukesed pidid lahkuma oma kaks tuhat eurot kuus sisse toovatelt nõunike ametikohtadelt. Ühe ministri kaasa teise juures nõunikuks, ja vastupidi. Selline tore ringmäng, nagu vanasti: kes aias, kes aias, reformikas on aias ja lükkab teise sisse!

Juba on peavoolumeedias üles kutsutud uut valitsust peatuma ja mõtlema: kas ikka on vaja teha riigiaparaadis suurpuhastust? Vastus on ühene: mitte ainult pole vaja, vaid suisa peab tegema! Viimaste aastate korruptsioonijuhtumid on näidanud, et mädad pole mitte ainult meie kohtud ja julgeolekustruktuurid, vaid lisaks sellele on uskumatult palju juhmust ja jultumust ka ministeeriumites ja ametites ning riiklikes sihtasutustes. EAS ei ole suutnud, vaatamata jagatud raha suurele hulgale, anda olulist impulssi mitte ühelegi majandussektorile. Riigi Kinnisvara tähendab lagunevaid hooneid ja korruptiivseid hankelepinguid. Eesti Energia mädapaise on vaja lahti harutada. Esimese konkreetse sammuna lõpetamaks riikliku süüdimatuse katkuna levimine tuleks Jüri Ratasel leida munad ning, hoolimata Margus Tsahkna vastuseisust, kutsuda Euroopast tagasi Juhan Parts. Kaljulaid on ametisse määratud, ilmselt oleks ka Ossinovski sellega vaikides nõus.

Kõige suurem kulissidetagune vastasseis saab korruptsiooni ja onupojapoliitika lõpetamise puhul olema just IRL-i ja kahe vasakerakonna vahel. Kuid see ei tohiks Ratast ja Ossinovskit morjendada, sest IRL on selles koalitsioonis nii ehk naa asendatav vigur ja tema poputamine peakski piirduma ebaproportsionaalselt suure arvu ministrikohtade andmisega. Siinkohal räägib hea Jüri kindlasti sellest, et ta on poliitikasse toonud uue paradigma ning kolm koalitsioonipartnerit on võrdväärsed, hoolimata kohtade arvust Riigikogus. Nõus! Ülbus ja Suure-Peetri/Väikese-Peetri mentaliteet peaks jääma minevikku. Kuid poliitikas ei ole sõpru, vaid konkurendid, ja seda saab Keskerakonna uus juhtkond kogeda juba üsna pea, kui kohalikel valimistel üritab IRL neid kogu hingest auklikuks tulistada ning nii mõnigi omavalitsus asub juba aasta pärast tegema taas koostööd Reformierakonnaga. Selles võib üsna kindel olla. Sest kui ka tekivad vastuolud Toompeal, ent saadaks kätte näiteks Tallinna linnakassa – siis võib IRL koalitsioonist sirge seljaga lahkuda, viidates taaskord näiteks protokollile Ühtse Venemaaga või toppides piirilepingusse Venemaaga taas mingit preambulat.

Muide, mitte mingil juhul ei tohi Keskerakond ühepoolselt lõpetada koostööprotokolli Venemaa võimuparteiga. Globaalset taustsüsteemi arvestades saabub juba lähiaastatel võimalus sellelt tolm maha pühkida ja seda reaalselt töösse rakendada. Teatud tingimustes võib see protokoll meid kaitsta paremini kui traataed piiril või Abramsi tankid Tapal.

Hea haridus, normaalse struktuuriga keskklass ja rikkad omavalitsused

Reformierakonna valitsemisel kaotas Eesti ühiskond oma arengus kümme aastat. Ansipi ajal alanud stagnatsioon ning tegevusetus (kärpimine ja närutamine riiklikul tasandil ei ole tegevus!) jättis meid ilma paarikümnest tuhandest väikesest eestlasest ning viis kodumaalt umbes sada tuhat eestimaalast. Rahvusena jääme ellu kindlasti, sest näiteks peale Põhjasõda oli meid, eestlasi, alles jäänud alla kahesaja tuhande. Kuid täna elame hoopis teistes tingimustes ning noortel on globaliseeruvas maailmas hea tahte korral sellised võimalused, millest esimese Wabariigi aegne inimene unistadagi ei osanud. Lahkuvad siit laia maailma kui siin oma kohta ei leia.

Reformierakonna võimuperioodi jääb iseloomustama mõte, et kogu aur kulus vile peale. Kuid olukord pole veel lootusetu, mis siis, et oma riigis pettunute hulk kasvas juba enamuseks.

Jüri Ratas, Sul on erakordne vastutus tegutseda tasakaalukalt, ilma liigse „väga selgelt“ korrutamiseta, taastades järgmise kahe ja poole aastaga, mis Riigikogu valimisteni jäänud, rahva usu oma riiki. See on täielik anomaalia, et euroopalikus, liberaalse majandusega demokraatlikus riigis moodustavad väikesearvulise keskklassi avaliku sektori töötajad ehk ametnikud! Ettevõtte registreerimisel minutite jooksul puudub mõte, kui sa ei leia endale kvalifitseeritud tööjõudu. Ma siiralt loodan, et IRL-i eestvõttel sisse seatud tasuta kõrgharidust modifitseeritakse sel moel, et maksumaksja ei peaks enda kanda võtma meditsiinipersonali väljaõpetamist Põhjamaadele või et oma värske diplomiga töötukassasse suunduvate humanitaaride asemel luuakse õpetajaks õppijatele motivatsioonisüsteem kuni tasuta korteri ja tulumaksusoodustuseni välja. Ma usun Mailis Repsi ning loodan väga, et ta vahetab ministrina välja suure osa ministeeriumikaadrist, sest need tegelased on täna pigem õppeasutuste vaenlased kui toetajad/abistajad. Head haridust osati väärtustada juba enne maailmasõdu ning paindlik haridussüsteem, mis toetab ettevõtjate vajadusi ja tehnoloogia arengusuundi, on ühiskonna edu alus.

Uue koalitsiooni programmist tõuseb minu jaoks reljeefselt esile kaks lubadust: tõsta maksuvaba miinimum viiesaja euroni ning kaotada maavalitsused. Siiani on keskvõim järjepidevalt astunud samme, mis muutsid kohalikud omavalitsused võimuparteidele kuulekateks üksusteks.

Täna tundub reaalne, et lõpuks rakendub ka Eestis Euroopa kohalike omavalitsuste harta. Parteikontoriteks muudetud maavalitsused lähevad ajaloo prügikasti ja maksumaksja tänab Ratase valitsust. Kartelliparteidest kaotab sellest kõige rohkem IRL, kes on aastatega, mil võimukoalitsioonis osaletud, näidanud täiesti uskumatut osavust erinevate avaliku sektori ametikohtade mehitamisel. Vägisi ametisse pandud TTÜ rektor Aaviksoo on muidugi üks markantsemaid näiteid. Maksuvaba tulu tõus koos kolmandast lapsest alates kolmesaja-eurose toetusega annab Eestimaa peredele lootust. Kõige selle positiivse foonil loodan, et uuesti makstavat matusetoetust läheb eelolevatel aastatel vaja vähem kui Reformierakonna võimuperioodil.

On lootuste aeg. Ja need lootused baseeruvad suuresti uuenenud Keskerakonnal ning konkreetselt Jüri Ratasel. Omalt poolt loodan, et minu lemmikpoliitik Jevgeni Ossinovski leiab värske isana ja ühe koalitsiooni käilakujuna taas üles selle hingamise, mis tal erakonna esimeheks saades oli. Vahepeal tundus, et tema isa probleemid varjutasid ka noore põlvkonna kõige säravama ja intelligentsema poliitiku meele. Mis IRL-i puutub, siis tuleks nii Ratasel kui ka Ossinovskil neisse suhtuda kui pätipoistesse, kellele anti viimne võimalus ennast parandada ning kes nõudmiste asemel peaks hakkama oma minevikus tehtud vigu parandama, alustades Juhan Partsi asemele Kontrollikotta uue kandidaadi määramisest.

JAKKO VÄLI, kolumnist

[esiletõsted]

On lootuste aeg. Ja need lootused baseeruvad suuresti uuenenud Keskerakonnal ning konkreetselt Jüri Ratasel.

Reformierakonna võimuperioodi jääb iseloomustama mõte, et kogu aur kulus vile peale. 

[fotoallkiri]

LOOTUSTE AEG: (vasakult) Aadu Must, Ivari Padar, Heimar Lenk ja Viktor Vassiljev kirjutavad alla koalitsioonileppele. Usus, et uus valitsus suudab reaalselt elu Eestis paremaks muuta. Foto Indrek Veiserik

Jaga |