Valija dilemma: väärt kaup või kena pakend?

Neist esimene „ajastu" on valimiskampaania aeg. Selles kampaanias „müüakse" erakondade programmideks ja valimisplatvormideks valatud ideesid, kuidas meie riigi elu edasi arendada. Selle „kauba" pakendiks on erinevad valimistehnoloogiad.

Valimiskampaaniad ja müügikampaaniad

Tähelepanelik vaatleja näeb, et valimiskampaaniatel ja müügikampaaniatel on palju ühisjooni. Nii nagu head müügimehed on võimelised isegi lumerohkel talvel lumehange elegantselt maha müüma, nii võib valimistel edukalt maha müüa kauni või erutava pakendi, mille sisu pole krossigi väärt. Väga edukaks pakendiks on veel vaenlase kujund, mis on alati atraktiivsem müügiartikkel kui mingid proosalised eelarve-, tööpuuduse- või majandusküsimused. Aga valimistehnoloogiate eesmärgiks ju ongi see, et üldsuse tähelepanu ebameeldivate teemade pealt mujale viia.

Valimistehnoloogiates korduvad ikka ja jälle vanad nipid. Kardetud vastaseid tuleb murda ränkade süüdistuste ja skandaalidega. Sellel, et peale valimisi jääb elevandisuurusest süüdistusest järele sääsk, pole hullu - tehnoloogia on oma töö teinud, kui kogu kriitika on valitsuse tegematajätmise asemel õnnestunud mingisse skandaali uputada.

Kirikuskandaal kui petukaup valijale

Eelseisvate valimiste väga atraktiivseks pakendiks on saanud nn kirikuskandaal.  Muidugi on oluline teada, millistest riikidest, millistest fondidest ja mis eesmärgil saadud raha on lubatud ja milline mitte. Aga kui arutelu varjus jäävad unustusse majanduse, hariduse ja turvalisuse probleemid, siis on valijale küll ainult petukaupa kaela määritud.

Mis on siis see „sisu", mis kampaanias oluline peaks olema? Eelkõige peaksime rääkima inimestest, kelle toimetuleku hinnaga me ju tegelikult oleme saanud selleks „usinaks ja edukaks väikeriigiks, keda terve Euroopa imetleb", nagu armastavad meie riigijuhid pidupäevadel öelda. Tööpuudusega võitlemine on üks teemadest, kus riik on seni olnud pigem jutulinnu ja sabassörkija rollis. Mõnes valdkonnas on meie valitsus suure hilinemisega üles korjanud Euroopa Liidu poolt pakutud abinõud ja selle üle tagantjärele endaga väga rahul olnud. Riik peab ettevõtjatele ja kohalikele omavalitsustele ikka reaalselt appi tulema ning senisest enam soodustama uute töökohtade loomist, mitte aga nuputama, kuidas asju statistiliste nippidega kenamasse valgusse sättida.

Tartu Ülikool vajab riigi abi

Kindlasti peab uus Riigikogu hoolitsema kohalike ja üleriigiliste huvide harmoonilise ühendamise eest. Tartu on Eesti hariduse ja teaduse pealinn ning just sellisena saab ta anda kõige suurema panuse Eesti kui terviku arengusse. Tartu Ülikool jõuab oma 400.

sünnipäevaks 400 maailma parima ülikooli hulka vaid juhul, kui riik kaasa aitab. See

tähendab ka tugeva püsiühenduse loomist muu maailmaga. Nii lennuliikluse, korraliku maantee kui ka rongiühenduse kaudu. Ülikoolilinna edust maailma kõrghariduses ja teadusturul võidaks aga kogu Eesti.

Teadmistepõhine majandus on oluline loosung, aga enamik inimesi vajab praegu kriisi üleelamiseks eelkõige võimalust lihtsalt tööl käies perele raha teenida, selle asemel, et oma eneseväärikuse hinnaga toetusi vastu võtta või Soome tööle põgeneda. Situatsioonis, kus hinnad kipuvad palkadel eest ära jooksma, vajame enamat solidaarsust. Ehk siis astmelist tulumaksu - kes teenib enam, annab ka ühiskonnale proportsionaalselt suurema osa tagasi. Euroopa riigid, keda imetleme, rakendavad seda ja pole kuulda, et Rootsis või Soomes kaoks kellelgi töötegemisisu, kui enamteenivad inimesed veidi rohkem maksu maksavad.

Kõrghariduse rahastamist arutatagu eelarve lugemise ajal

Eestis räägitakse usinalt hariduse kvaliteedi parandamisest, vajadusest õpetajaid vääriliselt tasustada jne. Ka Riigikogu kõnetoolis on palju räägitud sellest, et kõrghariduse rahastamist tuleb märgatavalt suurendada - aga mitte eelarve arutamise ajal, vaid pigem üldiselt, abstraktselt. Küsimus „näida või olla?" on ka selles valdkonnas lahendatud pigem „näida" kasuks.

Hoopis kurb, kui kõrghariduse rahastamist üritatakse lahendada „teki üksteise pealt ärarebimise" õhutamisega, mitte rahastamise tõhustamise kaudu. Kui asi jõuab riigieelarve kinnitamiseni, kordub vaid mantra „me tahaksime küll, aga raha ei ole".

Riik lappis oma põlle omavalitsuste arvel

Riigikogu ega selle valimised ei lahenda ega saagi lahendada kõiki kohaliku elu probleeme. Nende asjade lahendamiseks on kohalikud omavalitsused. Küll aga peab Riigikogu tagama, et kohalikel omavalitsustel oleks oma ülesannete täitmiseks piisavalt raha - keskvalitsuse suvast sõltumatu tulubaas.

Praegu Eesti on Euroopa Liidus eriline just selle poolest, et kriisi ajal, mil teistes riikides keskvalitsus kohalike omavalitsuste eelarveid tugevdas, mindi meil teist teed - oma katkise põlle lappimiseks kärbiti omavalitsuste tulusid. Lisaks tänitati, et kohtadel puuduvat pädevus raha kulutada, keskvalitsus olevat siin palju andekam.

Need olid paar näidiskildu, mis ei haara loomulikult kogu Eesti spektrit. Just näidetena need mõeldud olidki. Selleks, et meelde tuletada lihtsat tõde: kui teile pakutakse valimiskampaania käigus ägedas ja atraktiivses pakendis kandidaate, olge eriti tähelepanelikud ning vaadake ikka seda ka, mis on paki sees! Kas konstruktiivsed lahendused või tühjad loosungid? Kas vihkamise õhutamine ja vaenlase otsimine või püüdlused harmoonilise kodanikuühiskonna loomiseks?

Muidugi võib loota vanasõna peale, et pime kana leiab ka tera. Aga tasub ikka vaadata, et see poleks mürgine tungaltera, mis kogu organismi haigeks ja segaseks ajab.

[esiletõste]

AADU MUST:

Eelkõige peaksime rääkima inimestest, kelle toimetuleku hinnaga me ju tegelikult oleme saanud selleks „usinaks ja edukaks väikeriigiks, keda terve Euroopa imetleb", nagu armastavad rääkida meie riigijuhid.

[pildiallkiri] AADU MUST, Keskerakonna esinumber Tartus, kandidaadi number 692. Kui selle mehe juttu kõrghariduse rahastamisest ei usu, kelle oma siis veel uskuda?!

AADU MUST, Tartu linnavolikogu esimees

Aadu Musta lugu ilmus esmakordselt veebruaris/2011 Keskerakonna ajalehes „Seitse Päeva".

Jaga |