Nädala juubilar EVALD SAAG 100

Evald Saag sündis 1912. aasta 24. novembril Võrumaal, Rõuge kihelkonna Krabi vallas haritud taluomaniku perre. Riigiisa Jaan Tõnisson oli sageli olnud nende juures öömajaline. Krabi algkoolis alanud haridustee jätkus 1927-1932 Võru Ühisgümnaasiumis. Toona käis kindral Johan Laidoner mööda Eestit, otsides helgema peaga poisse oma luurekooli jaoks. Ka Evald jäi talle Võrumaal silma. Laidoner, kelle unistuseks oli panna Eestis alus uuele ohvitserkonnale, lasi neil poistel kirjutada ingliskeelseid kirjandeid. 1933. aastal astuski Evald Tondil asuvasse sõjakooli ja hakkas ennast täiendama Laidoneri erikursustel. 1930. aastail käis Evald Saag Euroopas laialt ringi ujumistreenerina, täites ühtlasi ka Laidonerilt saadud eriülesandeid. Saagil oli fotograafiline mälu - talle piisas teksti vaatamisest, et see meelde jätta. Ise ta ütles, et väga raske on sellise mäluga elada - midagi ei unusta... Tema sõnul oli tollal Eesti luure residendiks Londonis ei keegi muu kui kaunis saadikuproua - kuulus soome-eesti kirjanik Aino Kallas.

Evald Saag ise on ütelnud, et teda õpetasid ta ema, Uku Masing ja Johan Laidoner. Tema sõnul on inimesel õpetajat vaja, sest inimene ei näe seda, mida talle ei ole õpetatud. Muid eeskujusid polnud tal palju võtta, sest ta tegeles valdkonnaga, kus teisi suuri tegijaid praktiliselt polnud.

Nooruses suhtles andekas noormees Henrik Visnapuu, Marie Underi ja Artur Adsoniga - tookord oli luuleharrastus popp. Ise ta arvas, et oli pigem noor jänes kogenud arbujate kõrval. Muu hulgas aitas Evald Saag A. H. Tammsaarele üliõpilaste sõnavara koguda. Ta rõhutas, et ajakirjanik ja poliitik Carl Robert Jakobson oli kristlikum mees kui vaimulik Jakob Hurt - Hurdal oli esikohal rahvaluule, aga Jakobson võitles saksameelse kirikuga.

Evald Saag sai 1930. aastal Ameerikast suure päranduse, mille eest muretses endale esindusliku, ligi 30000-köitelise raamatukogu. Suure osa sellest ta oli koos sõber Uku Masinguga ka läbi lugenud. 1935-1940 järgnesid õpingud Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, mida kroonis teoloogiamagistri kraad Vana Testamendi ja semi filoloogia alal.

„Uskumine ei ole ju midagi muud, kui hetkeline tunnistus," rääkis Evald Saag. „Aga kui me suudame usaldada, siis meil pole vaja sisse uskuda, see sisseuskumine on germaanlaste asi. See on meist oma 5000 aastat noorem kultuur. Veel lasteasi...," on ta öelnud.

Teenistuskäik tegevvaimulikuna kujunes üsna pikaks ja mitmetahuliseks: 1941 Tallinna Toomkiriku vikaarõpetaja, 1943-1944 Paldiski kiriku hooldajaõpetaja; 1944-1945 Rapla kirikuõpetaja ajutine kohusetäitja ja 1945-1962 Rapla kirikuõpetaja; 1946-1947 Tallinna Kaarli koguduse 2. pihtkonna õpetaja, 1948-1949 Märjamaa pastor; 1949 Lääne-Harju abipraost; 1953-1962 Ida-Harju praosti kohusetäitja, 1962 Järvakandi kiriku hooldajaõpetaja. Ligi 30 aastat (1962-1989) Pärnu Eliisabeti kiriku õpetaja, 1975 Vändras hooldajaõpetaja, 1975 Toril hooldajaõpetaja, 1982-1983 Häädemeestel ja Treimanis hooldajaõpetaja.

1946. aastal suutis Evald Saag (enda sõnul suuresti tänu Olga Lauristini ja Johannes Semperi toetusele) organiseerida Tallinnasse Usuteaduse Instituudi. Üle 20 aasta (1946-1967) oli ta selles dekaan, semi keelte ja süstemaatika lektor, Vana-Testamendi õppetooli juhataja. 1980. aastal sai Evald Saag Usuteaduste Instituudi audoktoriks.

Evald Saag ja Uku Masing olid seotud mitte ainult teoloogidena, vaid ka perekondlikult. Saagi esimene abikaasa Agnes Masing (1911-1981) oli Uku Masingu õde. Mõlemad mehed pillasid naiste kohta veel vanas easki teravmeelsusi. Evald Saag jagas 90-aastaselt elutarkust: „Olen olnud abielus Uku Masingu õega. Ta oli moedaam, ise õmbles riided. Moe tagaajamine teeb vaeseks, sest moe hinnad on huligaansed. Olge isikupärased ilma moeta, olge iseseisvad." Ta teine abikaasa oli Emilie Karjus (1917-1995).

Evald Saag suri 20. oktoobril 2004 Tallinnas ja on maetud Rapla kalmistule. „Ei ole mingit üldist algust ja lõppu - on ainult vana purunemine ja uue tärkamine," on silmapaistev vaimulik ise öelnud elu kohta. Tema sõnad kõlbaksid väga hästi iseloomustama ka Eesti tänast olukorda: „"Karupoeg Puhhi" lugedes - ega me enne ju õpi tundma öökulli, kui sellel öökullil maja kokku kukub. Ega me ka enne saa aru, kui majakene, kus meie oleme, kokku kukub... Kui elu on meid vastu seina surunud, siis näeme kuskilt prao vahelt valgust. Jah, sõbrad, uskuge, kõiges on võimalik näha neid valgusvihke..."

Väheste eestlaste auks on istutatud mõnele kaugele maale puu. Iisraelis kasvavad puud, mille on ära teeninud Evald Saag ja tema sõber Uku Masing. See on tänumärk juudi rahvale osutatud abi ja inimlikkuse eest.

RAIVO RAAVE

Jaga |