Kogunege, kuni tohib

Detsembri alguses hõigati välja, et küsitluse järgi – Turu-uuringud tegi, Inimõiguste Instituut tellis – olla 57% Eesti elanikest „valmis tegema järeleandmisi oma põhiõigustes, kui see aitab ära hoida näiteks terroriakte. Kõige sagedamini ollakse nõus piirama oma liikumisvabadust ning koosolekute- ja kogunemisvabadust”.

Inimõiguste Instituuti palutakse mitte segi ajada Inimõiguste Keskusega. Viimane on see Sorose ja Sotsiaalministeeriumi toetatud putka, mis võitles, jätkab ja sammub klaasistunud pilguga edasi – täieliku homoõiguse kehtestamise poole.

Ehkki instituut pole vähem hämar. Inimõigused kui mõiste on eelmainitud keskus üldse ära lörtsinud, nagu käiks need ainult nabaaluste asjade kohta, ütleb vana toriseja. Mõtle või miski uus sõna välja, et selget vahet teha, kas inimõiguste alla käib sõnavabadus või mingi vargakamba hala, kuidas neid kiusatakse, et kõik on pahad, aga neile peaks rohkem raha andma ja sõna kuulama.

Vähemalt ühes on keskuse homoõiguslased ausamad kui instituut – nende küljelt leiab ka rahaasjadest mingisuguse ülevaate ehk kes seda jama kinni maksab. Instituudil mitte. Kuigi seal mõnigi sõber-tuttav on, tuli välja.

Kunagi aastaid tagasi võeti selle instituudi nõukogu liige Nutt, Mart ette: tunnista üles, et varjatud riigiasutus! Vingerdas, aga – sotsmin ja haridusmin suuremalt osalt sellele putkale raha annavad. Vat-vat, Mart, ja Sinu jutt, et ka ministeeriumidele vaadatakse sõrmede peale, läks kõrvust mööda!

Umbusk näidatud, katsuks nüüd kuidagi põllu pealt jälle tee peale saada. Jutt pidi ju millestki muust käima.

Niisiis, me, enamus, oleme valmis leppima liikumisvabaduse ja koosoleku-kogunemisvabaduse piiramisega. Mida see õieti tähendab, jääb üsnagi segaseks. Pole ju sassis aegu kuigi palju üle elatud, peale laulva revolutsiooni ja pronksiöö. Polegi nii vähe, õigupoolest. Suurem teadmine jääb siiski raamatulikuks või filmilikuks. Komandanditund kargab pähe: minge laiali! Koosolekute keeld – mulle meeldiks, kui see käiks kõigi, s.t kõigi koosolekute kohta, eriti nende kontorijututubades – ega enamat tulegi. Vist on vähe möllatud, ei ole kogemuslikku kartust?

Ikka on. Lambad oleme justkui. Eriti piinlik, et eestlastest on 62 protsenti nõus, venelastest 46 protsenti. Nojah, pronksiöö, muidu revolutsioonid ja mässud veres, kuidas venelane Eiffeli tornist alla saada: siit ei tohi hüpata.

Millest vana vandenõulane järeldab, et miski plaan on kuskil valmis või tegemisel. Eriolukordade seadus on ju olemas. Kuulutatakse ükspäev välja, ja kui keegi peaks silmi pilgutama hakkama, karbi valla vajutama: 57% oli nõus; terrorioht; teie enda huvides. Küsitlus näitas.

Kaege, küsitlused ei ole ammu enam selleks, et midagi teada saada. Küsitlused on selleks, et öelda, kuidas te mõtlete või peaksite mõtlema. Neid saab alati koostada vastavalt tellija soovile; peites ja segades küsimusi nii, et te tahtmata annate niiöelda õiged vastused. Mis siis visatakse letti kui argument: te juba mõtlete nii või, hullemal juhul, enamus mõtleb nii; ära köhi vastu, pole mõtet, kõik on otsustatud.

Üks vahvamaid vandenõuteooriad viimasel ajal oli, et USA presidendivalimiste eel paljud inimesed küsitlustel teadlikult valetasid: Hillary on parim, mis juhtuda saab; pärast aga läksid ja andsid hääle kurivaimule endale. Vaistlikult taibates, et küsitlusi kasutatakse propagandana; küsitlused, niipalju kui neis ehtsat on, hõlbustavad valitsemist; selles äris on suuresti roosade vaim.

Loomulikult on kohvipaksult vahtimine, kuidas see eriolukord välja näeb, mille peale see tulla võib. Lootus püsib, et napakad siia ei jõua. Aga kuni leidub multikulti-palgalisi müügiisikuid, on see lihtsameelne. Tulevad ja panevad paugu ära. Pommiga, veoautoga. Oma väike fantaasia ei võta, mis veel leiutada võetakse. Napakad on väga leidlik seltskond.

Misläbi on peaaegu et loogiline: ära kakerda hämaral ajal väljas, ära kogune suurtesse kampadesse. Terrorist tahab ju tähelepanu. Pole veel ükski ennast lagedal väljal Allahi juurde lasknud. Kontsert, metroo, jõululaat. Et ikka võimalikult palju uskmatuid endaga kaasa võtta ja et ellujäänud saaksid kätte sõnumi: me ei karda teid, teie päevad on loetud.

Niisiis – meie eneste kaitseks. Muidugi ka selleks, et mitte saata mõnel rahvakoosolekul Euroopasse ja maailma valesõnumit, nagu me oleks võõravihkajad. Seda niikuinii, ega maailm muust mõtlegi kui meist.

Hetkel, kui eriolukord kehtima pannakse, võivad kõik terroristid üksteisele patsi lüüa. Nemad on võitnud.

Mis see terror muud on kui hirmuvalitsus. Kaege, kui see kogunemise ja liikumise vabaduse piiramise jutt lõpuni ajada! Mart Juur on ammu hoiatanud: nali on lihtne, mõtle vaid paar käiku edasi, alguses on naljakas, pärast võib õudne hakata – siis oleks loogiline lõpetada ära kinod, teatrid, kontserdid, kõik, kus palju inimesi kinnises ruumis koos. Kirikud muidugi eelkõige; et arste, insenere ja vabadusvõitlejaid mitte solvata.

Seal, sellistes kohtades, pole pommi vajagi. Kõik teavad lugu, et hüüa teatris „Tulekahju!“, ja inimesed tallavad üksteist surnuks. „Allahu Akbar“ käib ka.

Täiesti tarbetult – 20. juulil 1944 Hitlerile pandud pomm läks untsu, sest ilm oli soe, ja eeldatud punkri asemel esines füürer oma segaste juttudega mingis laudadest barakis, aknad ka lahti. Plahvatus hajus ja sekretäridel jäi üle kirja panna kergelt kriimustatud Juhi sõnad: „Minu uued ilusad püksid täitsa katki, alles täna panin esimest korda jalga!“

Kujutlege nüüd. Ei, ärge kujutlege! Niikuinii kujutlete. Endal käis oh! kuimitu paika peast läbi, aga nende üleslugemise võiks, ausalt, lugeda ebateadlikuks kahjustamiseks. Et lähed kuhugi ja muudkui värised, ei julgegi kaeda, mille eest raha välja käidud.

Muidugi on see vindi ülekeeramine, paksude värvidega plätserdamine. Aga maailm on jõnkse ja jonkse täis, ei tasu midagi võimatuks pidada. Möödunud aasta kubises igasugu ootamatustest. Miks arvata, et need ühe numbri vahetumise pärast läbi said? Nimekirja koostab igaüks oma kalduvusi ja veendumusi arvestades.

Võib-olla ei juhtu midagi? Pole ju suured eeskujud Euroopas veel nii kaugele jõudnud. Kölnis, kae, peletati valgete naiste vastu kõrgendatud huvi tundev seltskond ju õiguslaste pahameeleks laiali. Ilma igasuguste olukordadeta.

JÜRI PINO, kirjanik

Jaga |