Nädala juubilar LEV TOLSTOI 185

Kuid väärtkirjandust tasub vähemalt kordki küpsemas eas üle lugeda. Aastatega muutuvad arusaamad, mille kujundajaks on elukogemus. Mäletan, et koolipõlves oli tollases süsteemis täpselt teada, mida Tolstoi tegi ja mõtles hästi ning mida valesti. Kindlalt pidi meeles pidama Lenini arvamust Lev Tolstoi kohta. Üks mu koolikaaslastest, julge ja sõnavarmas poiss, keeldus klassis Tolstoi teoseid sedaviisi „analüüsimast" ja lahterdamast. Ta teatas, hoolimata väljavaatest sellise vastuse eest ebarahuldavat hinnet saada: Tolstoi on liiga suur ja geniaalne kirjanik, et üks keskkooliõpilane võiks teda verbaalselt lahata.

Tollase kohustusliku kirjanduse hulka kuulus õigusega „Sõda ja rahu". Lugesin seda suurromaani hiljuti teist korda. Loomulikult olen näinud peamisi filmiversioone ja paari samanimelist teleseriaali.

Uskuge mind, raamat on kõigist ekraniseeringuist etem, sest võimaldab vabalt ise Bezuhhovist, Natašast ja vürst Bolkonskist omaenese kujutluspilte luua. Mis sest, et paratamatult kerkivad ka lugedes silme ette Audrey Hepburn, Sergei Bondartšuk, Tatjana Samoilova ja Henry Fonda.

Olen küll kindel, et ajapikku kasvab huvi Tolstoi teoste ekraniseeringute vastu. Asi nimelt selles, et tänapäeva noortel on üha raskem ette kujutada 19. sajandi eluolu ning neid inimsuhteid, mis eriti kõrgklassi kuulunud tegelaste puhul olid tänastega võrreldes otsekui teisest ilmast. Kas kujutaksite ette, et tänane Pierre Bezuhhov kutsuks Anatole Kuragini samadel põhjustel duellile? Või Puškini Lenski Onegini? Või Puškin ise d'Anthesi? Seepärast olen klassikateoste tänapäevastatud lavastuste suhtes skeptiline. Hamlet ei kandnud teksaseid või T-särki mitte pelgalt vormi pärast, vaid ka sügavalt sisulistel põhjustel.

Juubelilooks valmistudes lugesin suurima naudinguga uuesti üle Lev Tolstoi esimese, 1852. aastal ajakirjas „Sovremennik" ilmunud proosateose - autobiograafiliste sugemetega „Lapsepõlve", millest sai kuulsa triloogia esimene osa. Täna oleme igatsorti tegelaste mälestusraamatutega sedavõrd harjunud, et esialgu tundub kummalisena maailmageeniuse tagasihoidlikkus, kuna teos pole mitte temast, vähemasti otseselt mitte. Raamatu peategelase Nikolai Irtenjevi, triloogia teistes osades aga ka noormehe parima sõbra vürst Dmitri Nehljudovi mõtete kaudu andis tollal juba aastaid päevikut pidanud kirjanik lugejale üksnes vihjamisi teada oma sisimaid tundeid ja ettekujutusi elust, mille kõiki tagamaid rikaste perekondade lastel tuli alles tasapisi avastama hakata.

Muide, Dmitri Nehljudovit kohtab õige mitmes Tolstoi raamatus - ennekõike muidugi „Ülestõusmises", kuid ka jutustustes „Luzern" ja „Mõisniku hommik" ning ka „Kasakates", mille peategelase nimeks oli kirjanikul algselt pandud Nehljudov, töö käigus aga muutus see Oleniniks.

Juba „Lapsepõlves" tunnistas Tolstoi, et talle meeldib arutada ja analüüsida ning vahel ka targutada. Hiljem, juba maailmakuulsana teatas ta korduvalt, et tema olulisemad raamatud pole mitte „Sõda ja rahu", „Anna Karenina" ja „Ülestõusmine", vaid hoopis filosoofilis-religioossed mõtisklused. Need tekstid olid sageli sedavõrd rabavad, et õigeusu kiriku sinod heitis Lev Tolstoi 1901. a veebruaris aastaid kirjanikku soosinud tsaar Nikolai II vaikival nõusolekul kirikust välja. Oma kuulsas vastuses sinodile rõhutas kirjanik, et ta pole mitte jumala vastu, vaid vastupidi, tahtis oma teostega kõigest jõust jumalat teenida.

Ometi ei kartnud Tolstoi kunagi vaieldamatute autoriteetide vastu minna. Üsna hästi on teada kohati karm kriitika Dante, Rafaeli, Goethe, Beethoveni ja koguni Shakespeare'i aadressil Tolstoi teostes „Mis on kunst?" ja „Shakespeare'ist".

Tolstoi lemmikheliloojad olid Bach, Händel ja Chopin. Sageli on kirjutatud ja analüüsitud, mis on tema raamatutes tähtsuselt peamine, kõike ja kõiki läbiv teema. Vastuseid on loomulikult palju, kuid kerge on nõustuda Vladimir Nabokoviga, kelles arvates huvitasid kirjanikku ennekõike elu ja surma küsimused. Küllap seetõttu võitles ta noore mehena Sevastoopolit kaitstes kindluse kõige ohtlikumas kohas, neljandal bastionil.

Aastaid hiljem aitas Lev Tolstoi üleriigilise näljahäda ajal oma vahenditest nii koduküla rahvast kui võimaluste piires kõiki teisigi. Sellepärast võttis ta aktiivselt osa 1882. a rahvaloendusest Moskvas, valides oma töömaaks meelega kõige vaesema linnajao hiigelsuure varjupaiga, kus ööbisid elule alla andnud inimesed. Tolstoi pidas rahvaloenduse esmaseks eesmärgiks kaardistada ja välja selgitada Moskva vaeste hulk ja kogumid. Tähelepanekutest kirjutas ta analüüsiva artikli „Rahvaloendusest Moskvas", milles rõhutas loenduse teaduslikku ja sotsioloogilist aspekti.

Samast eesmärgist oli kantud Tolstoi tegutsemine külalastele hariduse andmisel - nii kooli avamise ja kahe õpiku kirjutamisega kui ka ise õpetamisega. Kristlik ligimesearmastus, talupoeglikult kasin eluviis, isiklik enesetäiustamine ja kurjale vägivallatu vastupanemine koondusid aastatega filosoofiliseks tolstoiluseks, mille järgijatele muutus Jasnaja Poljana omamoodi palverännakute kohaks.

Õigus on nendel, kes peavad seda kirjanikku oma maa ja rahva ning kogu sajandi südametunnistuseks. Kui leidus neidki, kes Tolstoi teoseid ja tähendust alahindasid. Kahjuks kuulusid nende hulka ka Tolstoiga sugulussidemeis olnud Ivan Turgenev ja vene suuremaid satiirikuid Mihhail Saltõkov-Štšedrin, kes ei jõudnud „Anna Karenina" puhul ära imestada, kuidas on võimalik rajada romaani sugulisele tundele!

Tolstoi kuulsust on aastate jooksul teistest rahvustest lugejate jaoks suurendanud andekad tõlkijad. Meie puhul on rõõm meenutada, et Lev Tolstoi teoseid on eestindanud teiste seas ka suurkirjanik Anton Hansen-Tammsaare.

Lev Tolstoi oli suur ja mitmetahuline isiksus. Temast annaks kirjutada tuhandeid artikleid ja sadu raamatuid. Teatavasti ja õnneks on seda ka tehtud. Kindlasti soovitan lugeda Romain Rolland'i ja Stefan Zweigi teoseid oma ametivennast.

Lugesin alles äsja üllatusena, et Tolstoi pooldas aktiivselt esperantot ning koos ühe sõbraga kirjutas kena valsi, mis on meieni jõudnud tänu klaveripala esiettekannet kuulnud helilooja Sergei Tanejevi üleskirjutusele. Üldisemalt on teada, et Tolstoi oskas ja tahtis klaverit mängida ning noorena esitas sageli Mozarti, Schumanni ja Mendelssohni niisuguseid klaveripalu, mis tavamängijale üsna nõudlikud.

Kui ühest loojast vaimustutakse siiralt ja globaalselt ka 185 aastat pärast tema sündi 1828. aasta 9. septembril (vana kalendri järgi 28. augustil), võib isegi vähese fantaasiaga inimene pidada teda surematuks. Ning kindlasti geeniuseks.

ENN EESMAA

Jaga |