Poliitik tõstab iseennast ja tapab ajaloo

TOOMAS ALATALU,      21. jaanuar 2004


Tänaseks on paljud leppinud sellega, et ekspeaminister ajaloolane Mart Laar jätab oma kirjutistes ja koguni õpikutes rahumeeli kajastamata teise ajaloolasest peaministri Edgar Savisaare panuse Eesti ajalukku. Mis sa teed, kui poliitika on Laaris tapnud ajaloolase!

Eelmise sajandi lõpu Eesti ajaloolased on ikka eri tõug küll, sest pea kõik, kel jutt jooksis, ronisid poliitikasse. Et seal üksteisega sõdima hakata kombel, mis paneb tõsiselt kahtluse alla selle, kuidas mõni mees ajaloolase diplomi sai - Tartu Ülikoolis kohe kindlasti ei saanud ju kirjutada ühtegi tööd ilma osundamata teiste ajaloolaste samas valdkonnas tehtule! Tänaseks on paljud leppinud, et ekspeaminister ajaloolane Mart Laar jätab oma kirjutistes ja koguni õpikutes rahumeeli kajastamata teise ajaloolasest peaministri Edgar Savisaare panuse Eesti ajalukku. Mis sa teed, kui poliitika on Laaris tapnud ajaloolase! Paraku pole ta ainuke ajaloolasest poliitik Eestis, kes nii toimib, ja eks olnud Laarilgi oma mentor presidendiametis kõrval …

Nooremate poliitikute vildak ajalooteadvus

Ajalooteaduskonnas tuli omandada erinevate ajalooperioodide ja sündmuste kõrvutamise kunst. Peamine selles on võrdlemiseks selgelt objektiivse aluse leidmine. Ei peaks raske olema, ent just see määratlemine on Eestis osutunud hämmastavalt politiseeritud valdkonnaks.
"Ka sina, Marko!" tuli mu huulilt, kui lugesin 7. jaanuari Pärnu Postimehest Res Publicasse kuuluva ajaloolase Marko Mihkelsoni, Riigikogu väliskomisjoni esimehe kirjatükki. Sest ka Mihkelson pidas vajalikuks kõrvutada Eesti tänast olukorda jaanuariga aastal 1992, mil isegi "sokke sai osta talongide eest". Kui Marko (hetkel minu ülemus väliskomisjonis) aasta lõpul sama jutuga Riigikogu kõnepuldis käis, arvasin, et tegu oli sõnavääratusega ja hoidsin komisjonis suu kinni. Samade sõnade nägemine mustvalgel viis mind Res Publica tegelastega juttu puhuma. Selgeks sai tsiteeritud arvamuse kandepind meie noorima partei ridades. Seega on tagumine aeg pisutki nn kollektiivset mõtlemist tuulutada.
Probleem ise on ammune. Ajas tagasi minnes kõlas võrdlus jaanuariga aastal 1992 esmakordselt, kui tehti kokkuvõtteid Mart Laari esimese valitsuse tegevusest. Propagandistlikus mõttes võis esialgu ju pärigi olla, sest tegemist oli kahe valitsuse (Tiit Vähi oma võeti ikkagi ajutise valitsusena) kõrvutamisega.

Totter ajalooetappide kõrvutamine

Miks aga kõrvutamine just 1992. a jaanuari ja talongidega hiljem käibele jäi ning koguni omamoodi normiks muudeti, on kindlasti paljus ajakirjanike ja ajalehtede teene, kes paremjõududega kahasse üritasid aastaid Savisaart ja Keskerakonda maa pealt minema pühkida. Teadupärast oli Mihkelson just nende kõige ägedamate rünnakute aegu aastatel 1997-2000 Postimehe peatoimetaja. Ju on tal midagi sellest ajast külge jäänud. (Mäletatavasti tegid Mõisad-Laarid-Kallased-Ilvesed ja nende eestkostjad noil aastail teatud integratsiooniskeeme ellu viies isegi internats Koganist õige inimese, negatiivseid hinnanguid jagus vaid Savisaarele ja tema ajale. Ka see oli poliitika.)
Tegelikult on ju asi enam kui totter. Miks peaksime üldse kõrvutama tänast (2003, 2002, 2001 jne) olukorda selle Eesti Vabariigiga, mis oli olemas (kõigest) kuus kuud pärast meie taasiseseisvumist? Kõikvõimalikud kõrvutajad nagu ei tahakski tunnistada, et võrreldes ühe Eesti valitsuse aega teise Eesti valitsuse ajaga ütleme tegelikult seda, et 50-aastane okupatsiooniaeg ei olnudki kõige hullem, hull oli hoopiski teatud hetk Savisaare võimuloleku ajast!!!???

Kelle huvides mõistust välditakse?

Küsime otse - kelle huve teenib niisuguse ajalookontseptsiooni teke ja püsimine!? Miks Lätis-Leedus ei kõrvutata praegusi valitsusi Rahvarinde ja Sajudise omadega? Võttes kätte ükskõik millise Ida-Euroopa riigi ajalooõpikud, ei leia te neist (aastaarvud räägivad ju keelt oskamatagi!) kõrvutamist esimese vabanemisjärgse valitsusega, vaid ikka sotsialismi (okupatsiooni)aegsega. Sestap ehk võtaksime ka meie siin mõistuse pähe ja lõpetaksime iseenda kallal närimise. Ning kui enda olukorda üldse võrrelda, siis ikka nõukogude ajaga. Näiteks jaanuariga aastal 1988, mis oli selgelt rahvusliku ärkamise eelne aeg.
Pole ülearune meenutada, et isegi Venemaa bolshevikud kõrvutasid Lenini päevist peale oma edusamme alati aastaga 1913 ja mitte Kerenski võimulolekuga aastal 1917, mis vastaks Laari ja Ko ajalookäsitlusele ehk kõige rohkem.

Toimetuselt: Samal teemal kirjutas 14. jaanuari Kesknädalas
professor Rein Ruutsoo

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)