Kangelaste mõnitamine ei tee kangelaseks

MALLE SALUPERE,      18. aprill 2007


Pronkssõduri „mahavõtjad" ärplevad, et Eesti võib oma rahvusvahelisele mainele sülitada – peaasi on „neile" näidata, et „meie" teeme omas kodus, mida „meie" ise tahame. Ja et ajalugu ongi just niisugune, nagu „meie" seda näha tahame.

See sõdur on vabastaja, sest kui pruuni katku poleks hävitatud, me siin eesti keeles ei arutleks. Pole oluline, kas Tallinnas olid 1944. aastal lahingud või juhtus siin sama, mis kõigis eelnevates sõdades: Tallinna pole kunagi vallutatud, sest ta on alati õigeaegselt alistunud või maha jäetud, kui eelnevate lahingutega sai kõik ära otsustatud.

Tallinnasse kui tolleaegsesse liiduvabariigi pealinna püstitati monument fashismivastases võitluses langenutele, millel oli tavapärane kakskeelne kiri "Igavene au langenud kangelastele". Kümne aasta eest muudetud tekst teatab aga eesti keeles, et ausammas on pühendatud Teises maailmasõjas hukkunutele (seega nii rinde- kui ka tsiviilohvritele), vene keeles aga mälestatakse selles sõjas langenuid, järelikult – ka liitlasvägede sõdureid. Need, kellele monument on pühendatud, andsid oma elu, uskudes, et nende ohver aitab luua paremat ja õiglasemat tulevikku.

Hilisematel mis tahes mundris toimepandud kuritegudel on samapalju ühist sõjalise vaprusega, kui ristiusu põhimõtetel inkvisitsiooniga, häbiväärsete nõiajahtidega.

Langenute mõnitamist on alati hukka mõistetud, kuid eestlased on viimasel ajal sellega endale maailmas negatiivset kuulsust kogunud.

President Ilves hoiatas poliitikuid enne valimisi korduvalt ja nii selgelt, kui tema ametipost vähegi võimaldas, „padrunite jagamise eest iseenda pihta tulistamiseks" ja hurjutas Eesti naeruvääristamise pärast valimiseelsete häältepüüdmisseadustega. Kui selgus, et teadvalt põhiseadusevastast monumendi likvideerimise seadust president ei kinnita, hakati rääkima samast monumendist kui hauatähisest ja sellega seoses säilmete väljakaevamisest.

Kaine mõistus ütleb, et säilmete ümbermatmine ei anna alust monumendi kui linnakujundusliku elemendi mahavõtmiseks ja et tegemist on ilmse seaduseväänamisega.

Riigikogul ja valitsusel on aeg valimiseelsest amokist mõistusele tulla ja Pronkssõdur rahule jätta. Meie autogenotsiidiga võrreldav enesetapjalik käitumine nii poliitilises kui ka demograafilises plaanis (eestlasi on järel vaid 0,9 miljonit, neistki pooled keskea-joone ületanud) on meid tõepoolest Euroopas „teadvustanud", aga kas me peaksime selle üle uhked olema?

Eestlased ei oska hinnata ajaloolist imet, mis on meie rahva ja tema keele võõrvõimude all olemisest hoolimata säilitanud ja isegi maailma sajakonna kultuurkeele hulka toonud. Eesti orjapõlvest poole lühema ajaga on nii Ameerikas, Aafrikas, Aasias ja Austraalias enamik põlisrahvaid hävitatud ning riigikeelteks saanud vallutajate-orjastajate keeled. Kui aga jätkame senises vaimus, ei pea ükski välisriik hakkama Eestit vallutama – ta võib selle seadusliku kapitalistliku tehinguga lihtsalt ära osta ja rahulikult hõivata.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (137)