Uhke ratsanik lahkub loojangusse

Aga korraga on senine aupaiste hakanud tuhmuma. Vaatamata arrogantsele ning oma vigu eitavale retoorikale reformierakondlaste kõneisikutelt, märkab üha suurem hulk seniseid partei toetajaid, et uhke ratsanik ei kappa mitte puhtaverelise traavli, vaid pulstunud eesli seljas.

Mis siis põhjustab parempoolse liberalismi ideid kandva erakonna populaarsuse kiiret allakäiku? Kindlasti on selleks arvukalt põhjusi, ent seni toiminud ideoloogia põhihädad tulenevad siiski kahe peamise doktriini murenemisest.

Isegi igast sajandast ajalehepoisist ei tule jõukat inimest

Oma elujõulisematel aastatel kehastas Reformierakond ameerikalikku unistust, et igast ajalehepoisist saab lõpuks miljonär. Enamik eestimaalastest uskus sellesse ja pidas armetu palga eest palehigis rügamist vaid ajutiseks raskuseks, mida tulevikus asendab rahajõmmi muretu elu.

Buumiaastatel mõned edulood ka tekkisid, kui laenuraha kinnisvarasse toppinud väikeärikad võisid endale lubada meeletut prassimist nagu vene uusrikkad. Ent majanduskriis tõi kainuse ning lõi nii mõnelgi „laial lehel“ hinge kinni. Hakati mõistma, et tõeliselt rikkaks jääb vaid see paar protsenti nupumeestest, kes oskasid segastel aegadel läbi Erastamisagentuuri ja kasulike tutvuste endale võileivahinna eest rahva ühisvara kahmata. Nemad kujutavadki endast Reformierakonna elektoraati.

Ülejäänud osa rahvast on mõistetud liberaalse majandusmudeli järgi virelema toimetulekupiiril. Vaevaliselt hakkab tõde pärale jõudma, ning sellega koos sulab kevadise lumena Reformierakonna poolehoidjate arv. Ühiskondlikku hundimoraali propageerivale erakonnale ei saa olla vaesunud ja polariseerunud ühiskonnas suurt toetust. Selline postkommunistlikele riikidele omane veidrus ei või kesta igavesti.

Pagulaskriis lööb vene kaarti

Teiseks reformiste kandvaks müüdiks on läbi aastate jäänud vene oht. Kes siis poleks kuulnud neandertaallaslikust loogikast sündinud väidet, et pruugib vaid Reformierakonnal valitsusohjad kaotada, kui Venemaa meid ründab. Sajad tuhanded poliitideoloogide poolt ära hirmutatud valijad on aasta-aastalt lasknud end lollitada ja siiras armastuses Eesti iseolemise vastu hääletanud Reformi poolt.

Korraga selgub, et tõeline oht, mis muudab meie senist elu ja paneb muretsema tuleviku pärast, ei ähvarda mitte Peipsi tagant, vaid rullub meie suunas algelisegi kaitseta Euroopa Liidu lõunapiirilt. Korraga pole ühtki jõudu, kes suudaks peatada illegaalselt ühest riigist teise voogavat vägivaldset inimhulka, kelle puhul pole enam võimalik rääkida piiratud sõjapõgenike kontingendist.

Samal ajal, kui peaminister Rõivas defileeris NATO hävitajate taustal, oli Euroopa võime oma elukorraldust ja demokraatiat kaitsta juba hävitatud – ning seda ei teinud Venemaa.

Kui oravalt võtta käbi, otsib loomake uue, kui Reform kaotab vene kaardi, kahaneb tema poolehoidjate hulk drastiliselt. Nii ongi juhtumas. Hüsteeria külvamine pole poliitikas parim investeering.

Tallinna Sadam kui siselahingute tallermaa

Nagu oleks muresid vähe, laguneb ka erakondliku toiduahela üks tulusamaid lülisid. Aastaid on Tallinna Sadam oma reformistidest nõukoguliikmetega olnud näide eeskujulikust majandusest ja organisatsiooni kasumlikust juhtimisest. Nüüd on eesriie avanenud – ning selle tagant on paljastunud salasobingud, millest enam pole võimalik vaikides mööda minna.

 Reformierakonna ringkaitse on murdunud: omad on pööranud omade vastu, eraldusjooned ähmastunud ning seni kuulekad prokuratuur ja siseluure on selja sirgeks ajanud. Aga see on sootuks uus lehekülg valitsusmonopoli omastanud partei allakäiguloos. Lähikuud näitavad, kas vallandunud varing kisub kaasa ka need, kes on harjunud tundma end karistamatutena.

Suur on segadus, mis valitseb Reformierakonna peakorteris. Vend kahtlustab venda ja jõuludeks võib reiting langeda 10% peale. Või suudetakse pikameelsed eestimaalased taas ära lollitada?

[esiletõste] Üha suurem hulk seniseid reformipartei toetajaid märkab, et uhke ratsanik ei kappa enam puhtaverelise traavli, vaid pulstunud eesli seljas.

ALAR NÄÄME, Tallinna Kesklinna vanem

Jaga |