Kellele kuulub ajakirjandus?

MART UMMELAS,      02. oktoober 2002




Raadiojaama asutamiseks piisab paarist noorest mehest, laenatud helipuldist ja saatjakastist ning ühest ametnikust, kes paberilehele sirgeldatud taotluse peale ringhäälinguloa vormistab. Ajalehe või ajakirja puhul ei ole sedagi vaja, meie ülimas liberaalsuses pole trükitoodangul mingeid kvaliteedikriteeriume. Seepärast moodustabki perioodiliste trükiste enamiku mitte ajakirjandus klassikalises mõistes, vaid meelelahutuskirjandus ristsõnadest kuni teispoolsuse uksi avavate skisofreeniliste väljaanneteni.

Viimasel ajal on hakatud tõsiselt küsima, kellele kuulub ajakirjandus. Kelle huve ta teenib, miks ajalehti-ajakirju üldse välja antakse ning raadio- ja teleprogramme toodetakse!? Samahästi võiks muidugi küsida, kellele kuulub tõde. Ajakirjandus nagu ka tõde ei saa kuuluda kellelegi, mõlemad fenomenid eksisteerivad lahus konkreetseist omandisuhteist, nad kas on olemas või pakutakse meile nende asemel pelgalt fiktsiooni. Nagu pole olemas poolikut tõde, nii ei saa ärihuvidele allutatud meediavahendeid ja üksnes neid nimetada tõsimeeles "ajakirjanduseks".
Ajakirjandusel puudub igasugune mõte, kui teda ei tehta lugeja-kuulaja-vaataja tingimustel, lähtudes nende vajadustest ja huvidest. Mis pole kaugeltki seesama kui nõme ajupesu ja meelelahutus. Ajakirjandus on demokraatlikus ühiskonnas toimiv mehhanism, mis võimaldab igal selle liikmel teadlikult aru saada oma kohast ja sama teadlikult mõjutada sotsiaalseid protsesse.
Sellise mõtteviisi kohaselt ei tohiks ajaleht kujuneda vaid kirevaks ümbrispaberiks, millele trükkida banaalset reklaami ja lihtsustavaid kirjutisi, mis aitavad väljaandjal isiklikku rikkust koguda. Teleprogramm ei tohiks muutuda ajuvabaks pildireaks, mille abil vaataja tukkuvasse teadvusse süstitakse järjekordseid tarbimisreflekse.

Kommertsajakirjandusel oma nish

Tunnistagem ausalt, kommertsajakirjandus täidab täna üsna efektiivselt oma niðði ning eesti ühiskond laseb end sageli ja lihtsalt mõne tabloidi või värvikireva ajakirja esiküljehüüatuste õnge püüda, et tegelda pseudoprobleemidega, mis ajapikku tasalülitavad ühiskonnas asjaliku, analüütilise ja süvenemist eeldava väitluse.
Kommertsajakirjandus iseenesest pole muidugi taunimist väärt nähtus, sest turumajanduses on igasugust ettevõtlust, meediast märksa problemaatilisematki. Ajalehtede väljaandmine ja raadiosaadete tegemine on iseenesest lihtne, tagasihoidlikke investeeringuid eeldav tegevus, millega saab nii mõnigi isehakanud meediategelane vähemasti esiotsa hakkama. Uus iseseisvusaeg on Eestile pakkunud rikka kogemuse kõikvõimalike meedia-Tatikate ja meedia-Vesipruulide tegevuse kohta.
Raadiojaama asutamiseks piisab paarist noorest ettevõtlikust inimesest, laenatud helipuldist ja saatjakastist ning ühest sõbralikust ametnikust, kes A4-paberilehele sirgeldatud taotluse peale ringhäälinguloa vormistab. Ajalehe või ajakirja puhul ei ole sedagi vaja, sest meie üliliberaalses ühiskonnas pole trükitoodangule seatud mingeid kvaliteedikriteeriume. Seepärast moodustabki perioodiliste trükiste üldarvust enamiku mitte ajakirjandus klassikalises mõistes, vaid igasugune meelelahutuskirjandus ristsõnalehtedest kuni teispoolsuse uksi avavate skisofreeniliste väljaanneteni.

Ajakirjanduspildi normaliseerumise algus

Probleem pole täna niivõrd trükitoodangu mahus kui pigem meediategevuse üldnimetaja alla mahtuva resultaadi madalas kvaliteedis ning ühiskonna normaalset toimimist tagava ajakirjanduse, omalaadse efektiivse teabelevipüramiidi puudumises. Just sellele pööras aasta algul tähelepanu Eesti Ajakirjanike Liidu juhatus, otsustades anda omapoolse panuse Eesti ajakirjandussüsteemi arendamiseks ja normaliseerimiseks. Meie meelest algab ajakirjandus igast ühiskonnaliikmest endast, olgu see siis inimese isiklik veebileht, kooli-, firma või asutuse siseleht, ent eelkõige kohaliku omavalitsuse ajaleht, mis peaks olema esmane lüliti, mille abil iga teadlik ühiskonnaliige sekkub sotsiaalsesse diskussiooni.

Mõne partei propagandistlikud üleskutsed takistada normaalse, toimiva ajakirjandussüsteemi väljakujunemist loobumisega kohalikest lehtedest on samaväärne peavalust vabanemiseks pea maha raiumisega.

Teabelevipüramiidi aluse moodustab just valla- või linnaosaleht, püramiidi tipu aga avalik-õiguslik üleriiklik meedia. Ehkki erinevais mastaapides, on nad teineteisele olemuslikult vägagi lähedased, sest mõlema puhul on tegemist ühiskonnaliikmete, maksumaksjate otsese kontrolli all tegutsevate ja neid teenindavate meediavahenditega. See on ajakirjandus oma puhtaimal kujul, vabastatud kasumi teenimise, lugejaskonna manipuleerimise ja sihtauditooriumi eripäradest tingitud desintegreerimise rollist, mis on paraku tüüpiline kommertsajakirjandusele.
EAL korraldas vallalehtedele kaks seminari. Ehkki seal pakuti lehetegijaile ka elementaarseid käsitööoskusi, tabas osavõtjaid enesehinnangus oluline muutus - arusaamine, et tegeldakse tõepoolest ajakirjandusega sõna kõige algsemas ja otsemas tähenduses ja ollakse oma lugejaskonna oodatud teenrid.

Suured lehed reageerisid ootamatult

Ettevõtmise ajakohasust ja põhjendatust kinnitas ehk veelgi teravamalt Eesti Ajalehtede Liidu ootamatult tugev reaktsioon, läbimõtlematud väited, nagu vallalehed polevatki ajakirjandus, vaid üksnes mingi primitiivsete tarbetrükiste kogum. Käituti otsekui kunagised filosoofid, kes pöörasid probleemi jalgadelt pea peale ja taunisid seejärel nähtust oma rikutuse tasandilt. Reklaamist elatuv ajaleht on ju rohkem kui vaid tarbetrükis.
Täiendavat kinnitust ideele jätkata Eesti teabelevipüramiidi kujundamist rohujuure tasandilt on toonud ka valimiskampaania, kus mõne erakonna esindajad on lubanud võimule tulles Tallinna linnosalehed hingusele saata. Selles instinktiivses reaktsioonis võib märgata mõningate poliitiliste ringkondade kasvavat hirmu, et tänane suuresti korporatiivset konsensust nautiv Eesti meediasüsteem on tasapisi murenemas. Et maksumaksjail tekivad nõnda alternatiivsed võimalused saada tõepärast, moonutamata teavet ka neist otsustest, mida tehakse talle hästi lähedal ja mida ta saab ise mõjutada.
Kahtlemata on täna üksjagu probleeme kohalike väljaannete sisulise tasakaalustatuse tagamisega. Nende ületamiseks tuleks vastuvaidlematult aktsepteerida, et ülim kontroll väljaannete sisu üle ei ole mitte täitevvõimul, vaid voli- ja halduskogudel, ja seda samal kombel, kui praegu teostab kontrolli ETV ja Eesti Raadio üle parlamentaarne ringhäälingunõukogu. Aga nagu näeme, pole pilvitu ka ringhäälingu juhtimine, ja ei maksa edu kohe loota ka kohalikus pressis. Ent propagandistlikud üleskutsed takistada normaalse, toimiva ajakirjandussüsteemi väljakujunemist loobumisega kohalikest lehtedest on samaväärne otsusega peavalust vabanemiseks pea maha raiuda. Eesti ajakirjandus peab hakkama üha rohkem kuuluma tema teadlikule auditooriumile, rahvale endale.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)