Hea raamat õiglusest – paraku ühepoolsest

Urmi Reinde,      31. mai 2006


15 aastat omandi- ja maareformi.
12 aastat Eesti Õigusjärgsete Omanike Liitu.
Õnnestumisi ja möödalaskmisi.
Koostanud Tiit Ulas
Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaanne

Eesti Õigusjärgsete Omanike Liit on maha saanud tänuväärse kogumikuga, mis on pealegi trükitehniliselt hästi õnnestunud. Kuigi koostaja Tiit Ulas palub raamatuga tutvujalt juba sissejuhatuses vabandust, et kohati on tegemist kordustega ja kiirustamisest tekkinud teatava rabistamisega, on kokkuvõttes siiski tegemist suure tulemusega. Seda tuleb tunnustada – tunnustada isegi siis, kui üürnikeliidu liikmena tahaks neid ilusaid sõnu öelda hoopiski ühe teise väljaande kohta, mis paraku on tänini tegemata.

Siinkirjutaja käis seitse-kaheksa aastat tagasi ühes päevalehes välja üürnikeliidu koosolekuil korduvalt kõlanud soovi, et omandireformiga kodutuks tehtud Eesti kodanikud-maksumaksjad peaksid oma õudused, mured, valud ja üleelamised, samuti materiaalsed kaotused välja elama raamatus, mis jääb hinnata järeltulevatele põlvedele. On selge – praeguses mammonajahis ei leidu küllaldaselt objektiivsust, et vasikavaimustuses noor ühiskond suudaks adekvaatselt mõista, mis taasiseseisvumisel tegelikult tehtud sai ning milliseid moraalseid ja varalisi protsesse omandireform eesti inimestes vallandas. Ning milliseid järelmeid toimunu tulevikku saadab.

Mehed tegid suure töö

Kuid see kõik ei tähenda, et raamatuga hakkama saanud omanikeliidu mehi ei võiks siinkohal kiita.
Tõesti, omandireform saab kolme nädala pärast, 13. juunil, 15-aastaseks, ja sel puhul võinuksid sundüürnikudki leida oma saaga kindlate raamatukaante vahelt. Kuid mida pole, seda pole. On aga olemas kena köide, mis sisaldab omandireformi kirjeldust üürimajade ja maade tagastamise ning selle protsessiga seotud probleemide kohta omanike vaatenurgast, ehk siis – õiglus hinnatuna vaid nende poolelt, s.o ühest küljest.
Raamatus võtavad sõna ekspeaministrid Juhan Parts ja Mart Laar ning aastail 2000–2006 Eesti Õigusjärgsete Omanike Liitu (EÕOL) esimehena juhtinud teadlane Anto Raukas. Samuti kirjutab kodu mõiste lahti nii, nagu tema seda näeb, praeguse Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu, kes hiljuti valiti Raukase asemel omanikeliitu juhtima.
Ulas avaldab varasemaid artikleid ning värskeid kirjutisi, mida on huvitav lugeda nii tagantjärele kui ka praegustest positsioonidest lähtudes. Saame teada, kuidas õigusjärgsed omanikud organiseerusid, mis parteidega nad koostööd tegid, ja kuidas nad hääletasid seda, kas jätkata mittetulundusühendusena või parteistuda.
Samalaadse tee on läbi käinud ka 1994. aastal tekkinud üürnikeliit, kes sai hiljuti 12-aastaseks. See, et need kaks paralleelsetel rööbastel kulgenud organisatsiooni pole pikkade aastate jooksul peaaegu üldse koostööd (või vähemasti mitte viljakat koostööd)teinud, saab äsjailmunud kogumikku sirvides eriti ilmsiks.

Kui omanikud ja üürnikud vastandusid, kes siis võitis?
Jõuab pärale ka äratundmine, et võib-olla need kaks kooslust oleks siiski pidanud rohkem teineteisega arvestama. Kuigi Ulas ütleb mitmes kohas, et ühe omaniku kohta tuleb 10 üürnikku ja et üürnike hääl on meedias rohkem kõlanud, kurdab ta üldiselt täpselt sama, mida üürnikudki – meedia tegelikult omandireformi sujumise vastu tõsist huvi pole tundnud, müües vaid skandaale ja nimesid. Näiteks baltisakslasi ja Arnold Greeni, Palace'i hotelli ja Tallinna Kaupmehe tänava 10 saagat, milles kohtuprotsessi võitis Märt Rask.
Kogumik põhjendab avalikku napisõnalisust samamoodi nagu üürnikud. Et tegelikku mängu juhtisid need jõud, kes tahtsid reformist saada rohkem kui omanikud, üürnikest rääkimata. Oli vaja, et need kaks eesti organisatsiooni kakleksid omavahel, samal ajal kui riigi tõelised rikkused hajuksid sinna kuhu vaja, igatahes mitte õigusjärglust silmas pidades. Nõndasamuti ei ole kogu reformiga suudetud tänini täita üürnike vajadusi.
Ulas kordab ka mitut väga head ettepanekut, mida ta aastate jooksul varemgi on teinud.. Näiteks riigimaa kruntide erastamine üürnikele kompensatsiooniks ja munitsipaalelamuehituse käivitamine kuni 30% ulatuses kogu elamuehitusest, nagu teistes Euroopa riikides (praegu Eestis vaid 3–6%). Ainult kui lubada siinjuures üks õel küsimus, siis – kus sisaldub elamuehitus nende erakondade programmis, kes on end ikka demonstreerinud kui omanike sõsarparteid: „Parem Eesti" (kandideeris 1995. a Riigikogusse ja seda juhtis esimene omanike liider Jüri Estam), Reformierakond, Isamaaliit, Mõõdukad? Kui Estami erakond välja arvata, on teised olnud pikalt valitsustes, Reformierakond koguni kümme aastat. Kus on elamuehitusele eraldatud rahad, lugupeetud reformierakondlane Tiit Ulas?
Siit ka põhjus, miks ei ole aktsepteeritav üürnike süüdistamine koostöös Keskerakonnaga. Ehk nagu kogumikus kirjas: ei saa aru, kus lõpevad üürnike ühendused ja kus algab Keskerakond. No Keskerakond vähemalt ehitab, samal ajal kui Isamaaliidu juhtimisel võttis kolmikliit 1999. aastal oma mälestusväärse säästueelarvega elamuehituselt maha 103 miljonit krooni, mida nii üürnike kui ka omanike ühingud olid Mart Siimanni valitsuselt suure vaevaga eelarvesse sisse saanud.

Omandireformile lahendus EL-i abiga

Ulas teeb ka uue hea ettepaneku. Eesti saab lähiaegadel Euroopa Liidult 80 miljardit krooni. Elu on näidanud, et oleme olnud loiud seda raha arukalt välja nõudma. Miks mitte seda siis kulutada omandireformi lõpetamiseks?
Sümpaatne on omanike kogumikus ka see, et üürnike nüpeldamisest on püütud hoiduda. Kuigi päris järjekindlalt pole see õnnestunud, sest paiguti leiame raamatus kohti, kus üürnikke võrreldakse Nõukogude nomenklatuuri esindajatega ja Siberisse küüditajatega. Süllekukkunud omandist pimestatud õigusjärglastel on ilmselt lootusetu mõista, et kümned tuhanded üürnikud olid tavalised tublid eesti tööinimesed, kes ei saanud nõukogude võimult uusi kortereid, nagu migrandid neid said ja erastada võisid. Ja ka üürnike hulgas on palju inimesi, kes olid küüditatud Siberisse. Nii nagu omanike hulgas oli eliitkommuniste ja, nagu nüüd üldiselt teada, ka Kalevi-Liiva surmalaagri arst.
Selliste, eestlasi lõhestavate loosungite aeg peaks olema möödas. Ja koos peaksid need kaks organisatsiooni jõudma selleni, et mitte maid jagada teemal „sinu õiglus ja minu õiglus"; vaid ühise uurimuseni: mis siin õieti need 15 aastat toimetati ja kes võttis jackpoti?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)