Visiidijärgsed mõtted

Oleg Burov,      23. märts 2005


2. veebruaril 1920. aastal ütles Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee VII koosseisu esimesel istungil sm V. I. Lenin: "Täna kell 2 öösel Moskva aja järgi allkirjastati Tartus Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel rahuleping. Venemaa ja Eesti vahelise rahulepingu sõlmimisel on tohutu suur ülemaailmne ja ajalooline tähendus. Me peame hindama seda kui suure rahvusvahelise ja ajaloolise tähtsusega sündmust." (vt Vestnik NKID 920 nr 3 lk 1–6)
Nüüd tuleb Moskvast, ei tea, kas diplomaat või veidike puudulike teadmistega Riigiduuma liige hr Konstantin Kossatshov ja teatab meile, et Tartu rahuleping on ammu minetanud oma juriidilise jõu. Kas hr Kossatshov annab endale oma sõnade kohta aru? Kui 4. veebruaril 1920. a Lenini ÜKTK ratifitseeritud rahvusvaheline rahuleping ei kehti, siis ju taastus lepingueelne olukord – Vene Föderatsioon ja Eesti Vabariik on omavahel sõjaseisukorras ja lähtudes rahvusvahelisest õigusest peaksime koheselt interneerima Eesti alal elavad Vene riigi kodanikud.
See on absurd ja juhmus, kuid teeb rahutuks, et ükski Vene Föderatsiooni diplomaatilistest ametnikest ei esitanud vabandusi, ei kummutanud öeldut, ei viidanud Vene Riigiduuma liikme inimlikule eksimusele, kes oma arvamuse järgi tuli kaitsma vene rahvusest inimeste huve ja õigusi, tegi neile karuteene ja rikkus nende suhteid eestlastega.
Kui venelane ütlen – mingit poliitilist kaitset või abi ma Eestis ei vaja ja ei soovi olla poliitiliste mängude objekt, nagu seda arvavad ja tahavad mõned rahvusele orienteeruvad erakonnad. Võin täie veendumusega öelda, et kõige usaldusväärsem ja inimkeskne erakond Eestis on praegu veel Keskerakond.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)