Vastukajad…

Koit Rebane,      12. juuni 2002


Moskva noorsoomängudest

Täna (04.06) teatas raadio, et rahvasaadik Sulev Vahtre esitas peaministrile arupärimise eesti sportlaste Moskva noorsoomängudele mineku asjus. See, et eesti sportlased osalevad meid okupeerinud riigi noorsoomängudel - ütles Vahtre - on samaväärne, kui sellise kutse saadaks Saksamaa hitlerlaste poolt okupeeritud riikidele.
Venemaa kannatas samuti nõukogude võimu küüditamiste läbi nagu Eestigi. Oleks isegi liigutav noortel oma kunagisele saatusekaaslastega kokku saada. Ja võib-olla kogeda, et ka sealpool võib mõndagi hästi tehtud olla ja kohata toredaid inimesi. Arvan, et just seda poliitilised demagoogid kardavadki.
Kui juba nõukogude võimust rääkida (mida praegusel Venemaal ei ole), siis meenutagem ka seda, et tänu selle võimu tekkimise vaevadele Eesti oma ajaloos peale muinasaega esimese iseseisvuse saigi!

Teisest Eestist teisiti

Rene Loskiti näide (28.mai Kesknädal) kuidas Gustav Naan juba 1952 .aastal mõistet Kaks Eestit kasutas, on eksitav. Naan vastandab ühelt poolt nii kulakud, töösturid ja Eesti Vabariigi liidrid, kes "laenasid oma mõtted ja ideed Läänest", teisalt aga "töörahva, eesotsas tõeliste patriootide - kommunistidega" (kelle "patriotism" tähendas Eesti ärakinkimist küüditajariigi meelevalda). Selline rahva kaheks jagamine oli võlts ja spekulatiivne - ei saa väita, et töölised olnuks massiliselt kommuniste ega ka Nõukogude Venemaaga ühinemist pooldavad. Seda enam ei saa selle Naani spekulatsiooniga võrrelda tänapäeva: "Esimese Eesti" hulka võib kuuluda ka hästitasustatud oskustööline, "teiste" hulka aga ka virelev taluomanik või sundüürnikust haritlane. Ja kui neist kumbki pool kaldub oma maa ärasalgamisele - mahaäritsemisele (nagu tollased kommunistid), siis võiks see olla ka raha Shveitsi pangas hoidev "Esimene Eesti".

Üsna aus?

Kristel Palmpere esitab 28.mai Kesknädalas kokkuvõtlikult sellise mõttekäigu: "Väita, et keegi on suhteliselt aus, on samaväärne kinnitusega, et mõni naine on vaid suhteliselt rase". Samasugust väitlusvõtet kasutas ka üks kena daam Rahvarinde päevik: "Nii nagu saab olla rase või seda mitte olla, samamoodi saab ka vaba ja demokraatlik kas olla või mitte olla."
Kas me pole oma vabas ja demokraatlikus riigis juba kogenud, et demokraatial, isikuvabadusel, ajakirjandusvabadusel, õiglusel on palju võimalikke varjundeid kinnise ukse ja selle ristseliti asendi vahel? Sama on lugu ka aususega: kui virutad, töötades näiteks ehitusel, materjalirulli või värvinõu, oled suli. Kui aga kaugemale ei lähe, kui et paned tasku tüki liivapaberit või peotäie naelu, oled ehk veel suhteliselt aus (?). Rase aga osaliselt olla vist tõesti ei saa. Rasedus pole parim mõõdupuu aususele, demokraatiale, vabadusele. Suhtelisi mõisteid - ja selliseid on enamuses - ei saa päris korrektselt mõõta lõplikega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)